sügissonaat

Hall hommikune maas, 
veel roosid ärkamas on härmakatte embusest
ja saabuv talvekülm ei ole hiljukesi
veel näpistanud ära
viimseid õisi
suve soojast lembusest.

Veel tõused uneuduliblikana lendu,
mõtteõite nektarist
veel suudad võtta sõõmu
rõõmu.

Ehk tiivad võtaksid
veel seekord
mõlemaid meid
kanda 

üles.

Üksnes

üles,

taeva poole 

ü

l

e

.

.

.