öövarjudes

ööliblikad tahavad tuppa

neid külm ja nälg ajab taga

ööliblikad tahavad tuppa

ja tunglevad klaaside taga.

ööliblikad börsi ei väisa

valgust rahas või puudes ei loe -

teispoolsuses polegi soe.

Ööliblikad kujuvad öhe

mõrk-karuse ehkupeal näiva -

kõhtu pekslema  

me neid ei oota,

ei praegu, 

ei vahetevahel.

Tuppa tungides moonduvad loomaks,

kes katkub ja katab me olnu,

kiskjal meelte jaoks valmis on ahel,

lõksud võõrad ja halastamatud,

öhe kätketud nooled ja noodad,

neimad, rõõnad, mahasalatud patud...

ja .. nad varjavad meie eest lambi ...

ja

viivlevad lävepakul,

ja nad tiirlevad

mõtete vahel 

ja

nad lahkuvad

koidiku hakul...