ARGIPÄEVITUS

Argipäevitus tuleb tööga

lõputuil valgusest ujuvail väljadel

noppides,

niites,

kündes-külvates-rohides-lõigates...

...vahel võsastund lepiku varju põigates

silmad päikesest pimestund

peatud hetkes,

hõigates

tuulde

seda ühte ja ainust A-d (kuni O-ni),

ta pidi ju,

pidi ju tulema vaeva ja tööga!

Ootad pimestet silmi,

põsil kuumuseõhetus,

põues üks pisike helinaõhin,

aga,

see armastus, tema on pime, 

kuulaja kõrvad on kurdid,

servist argipäevituspõlend...

Siis kui üldse enam ei oota,

südamesuled, kastetud tuliverega,

õrn salakirjutuskõhin -

arm laskub üle 

me lootuste

pilkaselt pimeda 

ööna.