Aastalaast

...vahel tuleb lõpuni põleda,

sütest teemante enam ei saa,

üksi uidata kuumas ja kõledas

sinna, kus kohtuvad taevas ja maa...

... vahel tuleb lõpuni anduda,

ühist üksteisest enam ei saa,

nutta tuulde, kui vaja, siis vanduda,

rannal, kus lõpevad taevas ja maa...

... vahel tuleb lõpuni lennata

puistada tuulte südamelt taak,

õhku kanduda, tühjusi emmata,

kaotada enesest taevas ja maa ...

... vahel tuleb lõpuni triivida

tüür on läinud, tuult purje ei saa,

sihitult, piiritult stiihias viibida

udus, kus haihtuvad  taevas ja maa...

Hera

Lauludes ei ole 

täna mul minoori,

vaid mažooris raev las

põleb lõpuni.

Amatsoon ei kanna

õrna pruudiloori,

silmis sulav teras,

lõikab lõpuni.

(inspiratsioon filmist "Sõrmuste isand: Rohirrimite sõda")

Historiaanlik düstoopia

Linnatänavanurk on ootavalt tühi - 

kunagi müüdi seal pirukaid,

kooperatiivides enne pühi

suhkruvatti ja kleepekaid.

Segased ajad ja segased suhted -

lepalehtedes krabises tuul

putkas valuutat vahetas uhkelt

onu, kel kilgendas kuldhammas suus.

Edasi putkast sai  burksi ja friikaid,

õlledest kirendas alkolett,

siis tuli masu ja COVID ja riik vaid

kaugenes putkadest kurakätt.

Laiali tassiti aknad ja raamid,

küllap neid keegi kusagil vajas 

tühjaks jäi tänav, suleti baarid,

kauplused, kohtud ja politseimaja...

Väikelinnade rahulik õdu

liidetud ühte on seekide patta,

Koolidest kujundet hooldekodud.

Kalmistud korras, veel on keda, matta.

Putkad on kihevil, putkad on ootel,

nendes taas ruumi on nišitootel:

riik tuleb tagasi, tuleb me juurde

putkades, kauneil ekraanidel vaid.