Lipp lipi pea, bitt biti peal, eestluse geenivaramu registratuuri...

Need pidupäevakilud 
musta leiva,

mustikate ja ja vahukoorega

kihiti kama, 

karaski, kaerakile,

hapupiima ja

hapukapsaga...

DNAs põimunud

taani ja rootsi, 

poola ja

leedu,

ugrid uuralite tagant,

säilenõtkemaid slaavlasigi

Vjatško geenidest

sattub sekka.

 

UNESCO WHC

suitsunud sauna,

kuhu tited toodi

küll kurelt  küll kuralt,

kapsamaalt ja

titekivide alt..

Lehed vihalt

kleepuvad nahale

millelt voolab

sajandite orjaikke higi

/loodame, et sovjetluse

me higistasime saunas välja/.

Selle va popsiauna alla on maet'
viikingimõõk ja hõbedapott,
kukkur rootsi kuninga 

kulda,
kuid 

musta leiva iidne retsept
on teradest külvitud mulda.

Must leivapurune kuub,

Serv narmendund' tõrva ja takkudesse,

katab

kurjad ja helged mõtted

ühe koreda koega,

tulles pihku suruma kätt,

mille aastasadade põllutöö mõhnad 

on kuhtunud

klõbistamisest juhtmestunud

digihigiste peopesade rakkudesse.

Inimene on huntlind

Tihased tuunivad trillereis

kevade intensiivsust,

tänavail on täiused 

ja tühjused

segiläbi.

Tutvumistemplite virtuaalvõlvkaared 

on 

korraga pilgeni täis

võõraid vereproove,

pakendadud 

võltsnaeratustesse,

nokatsitesse,

kunstpleegitatud lokkidesse,

turbanitesse,

tübeteikadesse,

kiilaspäisusse

ja tühisilmsusse,

mis upub kirjavigadesse,

pannes silmad nutma

ortograafilise siniverepisaraid.

Mõttemaailma defitsiit

läikkrõbisevais pakendeis,

sisutühjus pole limiiit,

sest selles saab vabalt 

peavoolus voolata 

piiritus.

Hingehundi üksildane ulg

põimub tihastrillerdustega

kuldnokkadest täitunud

pesakasti all,

neil on helesiniste munade

ilmaletoomisega

nii kiire

et hetke eksistentsiaalsus

pole isegi küsimus.

Avius errat saepe animus.