Kui ma kolisin romantilisele rannateele
ei unistanud ma
aknast näha merd, ääretut, otsatut...
piisas taamal mühavast männikust.
Männik läks lageraidesse.
Kui männik taandus mu mälestuisse
ei unistanud ma
aknast näha merd, ääretut, otsatut...
piisas laukalompides lompsivast lepikust.
Lepik läks energiavõsaks.
Kui ma vaatasin oma aknalt
romantilisel rannateel,
nägin merd, ääretut, otsatut,
ei unistanud ma
näha
tõusmas vahutavast veest
neljakümmend
vägevat
tuulikut,
ja elektrijaama
huugamas nende ees
kaablid rinnal ristatud,
et luigekene-lind
ei kümbleks,
haug pageks
valesilmsesse nakkevõrku
ja vähid...
no nemad,
neil veab,
nad koliksid
meie
sisemisse
kosmosesse.
Kui see mets vaid
Kui see mets vaid
me ees oleks!
No comments:
Post a Comment