VÕRGUTAJA FOPAA

Mis on, mis on masterplan?
- sellel suvel kirsse saan!
Kas ka täitub masterplan?
Vapralt kirsse võrgutan.

Laotan võrke, sekka loori,

kuulan metsast vilekoori - 
rästas räuskab, vares faaksub
pasknäär nurgas tüli naaksub.

Ladvaokstes kostab sahin,

suurnokk võrke kurjalt vahib... 

Ülehomme keedaks moosi!
Linnud pannud kirsid loosi.

Mis mul tühjas pajas keeb?

võrkudel vaid augud sees!

elukubjas

Karmus on mõtetes 

menetlusnormiks,

mu süda ei hangu,

ma tõmban end normiks!

Õnne ei tunne, valu ei piina - 

töösse ma upun,

sesse mõtted kõik siirdan.

Uneulmades eksil ja uitel

kaugustes tummade tunnete luited - 

keeran neil selja,

mõttes röögatan tuulde,

naeratan reipalt,

kui hambad löön huulde.

Kahtlused külmuvad 

horisondil - 

neil järgi ei vaata, 

ja nendes ei songi.

Päikeseusku

Mu lapsed on mu 
uksed päikesesse
Uksed isiklikku
ajamasinasse
mis osa
minust viivad tuleviku 
teele.

Nad näevad
seni nägematut
käivad seal,
kus pole
ulatund 
mu jalg.

Ma ise jään koridoriks
kus kohtuda
ka siis kui
koridorist 

on
saanud 
üks triibuline
tolmunud tekk
tillukesel põrandal
kesk 
aegade tolmu.

externum via internum

Jääsüü moodustub pragudest,

mis kiirguvad löögihaavast,

tulesüü moodustub leegiharjust,

mis tõusevad puusüüsöest.

Puusüü moodustub

igast lehesahinaaastast,

mis vaibub valevvalgeisse

vaikimisisse.

Ole,

kui suudad,

tuldsülitav,

süüta tulitav 

söetükkidel

piiskadeks

pragunev

jää!