summa summarum.

Õnneelevant  õuele sammub,  

kui mammutid kummutisahtlis

virtuaalreaalsuses

kütitud

nülitud,

tükeldatud..

Küttidel

silmad KISsis

pärani lahti,

par EXELlanced

praktikas,

40 tundi nädalas

400 lahendit aastas!

ACE OF HEARTS

White burning heart 
is buried cold in snow...

 

but 

inside is the flame 

still red and 

burning on the hold...

 

Meh? Orwell+

Vares künnab pikka maad,

Künnivares temast saab!

Künnisuund kuid vale vektor - 

pildilt kadunud peasektor.

Vale, sektor? Mis seal viga -

künnivaresest saab siga.

Siga tuhnib, auku kaevab,

teiste loomade seas vaenab,

nemad lootsid juhiks varest,

nüüd on siga popsitarest. 

ab origine

Rapuntsel, Rapuntsel

lase oma juuksed valla

eebenist ja elevandiluust tornis

et nad

puudutaks maad

seda mulda,

millest võrsuvad 

rohi ja lilled,

ja eebenipuu,

tammuvad elevandid

ja nende skeletid

rohtuvad savanni punasesse 

mulda...

ka siis kui Su

kängitset varvas 

eal 

muru ei mulju,

porri ei vaotu,

vaid

veatu

kontsake klõpsub

auväärsel parketil

sumbub punasesse

lahtirullitud vaipa,

vahel eksides

kivisillutisele

klaasseinte vahele

ekraanide eksoskeletti...

Rapuntsel, Rapuntsel

lase oma juuksed valla

et nad

lendaksid läbi tuuleõhu

läbi  vihmasagara

uduste pilvede

ja puudutaksid

kasvõi riivamisi

Maa reaalsust.

Mõista-mõista - pealt inimkarvaline, seest ..?

Mida on valdavalt täis meie mälud?

Jurist: Kaasuseid? Paragrahve?

Terapeut: Mälupilte? Õnnelikke hetki?

Kirjanik: Tsitaate ja narratiive, 

sõnamaastikke, mõttehoovusi

lootusetusekriise ja loovusi?

Altveetu:Vihkamist, vimma ja vaenamist

neimahimu ja hirmu?

Hallikskulunud nemad: Odavmüükide klantsi,

millest kuupajuk kujuda?

Üksik(van)emad: Laste lärmi, naeru ja viha?

Üksikvallatud: aju/silmipimestavat suguiha?

Mida kõik on täis meie mälud

hallkurrulises ajus,

mis talletab kõike ses

allikas,

kus kooshoidvaks  ühendiks

H20,

sama vesi,

mille kallastel

mu suguvõsade külas

sünnivad-kasvavad-surevad

hõbelehised leinapajud.

Sisselöödud klantsvitriinidest nõrgub

nälga

näha fassaadide taha

nukuteatrisse niplispitse niplavate

hillitsetud sõrmede

varjuarmastavaid omanikke,

tarida nad vaimuviha valgusvihku

päevalehtde esikaantele -

hetk piinliku eksistentsi

kerget tubulentsi,

siis suletakse esimese klassi kardinad.

Reisijad pardal

jäävadki ootama

hapnikumaski ja piloodi

rahustavat häält kõlaritest

pilte ekraanidelt,

mis taskuvilust vilunult välja kraamitakse:

play RETURN TO ZOMBIELAND

Level 365*n

luudiks olematusest

digiprügikastidest

kaht münti silmile

Charon hosting event: 

"Giveaway ur life Y'all!"

Heart of the terrier

 Morning on the beach. 

The path of water and sky, full of joy!

My heart is black,

on four paws,

wiggling its

pencil-tail.

My heart is filled with

unconditional love,

acceptance,

loyality

and happiness

whenever I look, call or touch it.

I let these paws thread joyously

in my dreams, 

I let it lick my sorrow

off my hands and soul.

I let it have 

the last bite of my food.

I let it have my lap,

my bed, my blanket,

my early morning and late night walks.

He is the purest form of heart

I can ever dream of,

ever ask for.

My MT.

ÕPETLIKUD KUIDAS-JUTUD.

Läksin sinna, eiteakuhu,

öeldi, et seal kõik on PRO!

Tegin seda, eiteamida,

pole hullu, see on proov!

Esmaspäeval tulen tööle,

ootab plaan, võib-olla PRO.

Elu nagu muinasjutus,

ikka jätkub uudset võlu,

käkaskaela töises rutus,

pro ja statt meil lehvib õlul - meil on PLAN ja see on PRO!

Virvatuli laternas

videvikuviivul,

kus õhtul on õlul

öösinine keep,

peegeldus klaasil

keskpäevases melus,

paus keskustelus,

õrn pragu ses vaasis,

mis minetab vee

neilt lilledelt

mida

sinna ei tooda,

kui õhtul on õlul

öösinine keep

tulilinnusulise kraega.

Meri peegeldus taevas,

lained uhtusid üle veepeeglis liiva

kui vabadus, mis tuleb ja valdab 

ja on kõikjal,

ja peegeldab valgust

ja on valguses -

on valgus ja valdus

ja valgus...

Meri voogab mu hinge 

oma kahe peegliga

liival ja taevas.

Olen õnnelik

ja vaba

ja mu hing mühab merega kaasa

Ja nendes hetkedes 

olen ma kõikjal 

ja üks

ja ma voogan

maailmaga kaasa

ja ma ei taha

sealt

maha minna.

Lipp lipi pea, bitt biti peal, eestluse geenivaramu registratuuri...

Need pidupäevakilud 
musta leiva,

mustikate ja ja vahukoorega

kihiti kama, 

karaski, kaerakile,

hapupiima ja

hapukapsaga...

DNAs põimunud

taani ja rootsi, 

poola ja

leedu,

ugrid uuralite tagant,

säilenõtkemaid slaavlasigi

Vjatško geenidest

sattub sekka.

 

UNESCO WHC

suitsunud sauna,

kuhu tited toodi

küll kurelt  küll kuralt,

kapsamaalt ja

titekivide alt..

Lehed vihalt

kleepuvad nahale

millelt voolab

sajandite orjaikke higi

/loodame, et sovjetluse

me higistasime saunas välja/.

Selle va popsiauna alla on maet'
viikingimõõk ja hõbedapott,
kukkur rootsi kuninga 

kulda,
kuid 

musta leiva iidne retsept
on teradest külvitud mulda.

Must leivapurune kuub,

Serv narmendund' tõrva ja takkudesse,

katab

kurjad ja helged mõtted

ühe koreda koega,

tulles pihku suruma kätt,

mille aastasadade põllutöö mõhnad 

on kuhtunud

klõbistamisest juhtmestunud

digihigiste peopesade rakkudesse.

Inimene on huntlind

Tihased tuunivad trillereis

kevade intensiivsust,

tänavail on täiused 

ja tühjused

segiläbi.

Tutvumistemplite virtuaalvõlvkaared 

on 

korraga pilgeni täis

võõraid vereproove,

pakendadud 

võltsnaeratustesse,

nokatsitesse,

kunstpleegitatud lokkidesse,

turbanitesse,

tübeteikadesse,

kiilaspäisusse

ja tühisilmsusse,

mis upub kirjavigadesse,

pannes silmad nutma

ortograafilise siniverepisaraid.

Mõttemaailma defitsiit

läikkrõbisevais pakendeis,

sisutühjus pole limiiit,

sest selles saab vabalt 

peavoolus voolata 

piiritus.

Hingehundi üksildane ulg

põimub tihastrillerdustega

kuldnokkadest täitunud

pesakasti all,

neil on helesiniste munade

ilmaletoomisega

nii kiire

et hetke eksistentsiaalsus

pole isegi küsimus.

Avius errat saepe animus.

Hingepaatina

Info enampakkumine,

üleelusuuruste ed/lulugude pillerkaarlaat,

kollaste lehtede kiiskavaltkumav 

vulgaarhõngune klants..

Õigus kõrgel kumab kui kants,

suunab eksinuid

võrku ja

puuri.

Mõtteis keerleb meeletu tants, 

milles
hingede enampaakumine

ülikülluses kümmeldes 

kristalliseerub.

Tõde paaria metastaasis

heitunult peitub,

klammerdudes

nukleotiidi

klausuuri.

INSPIRA

Kaasaegne muusa, Inspira,

ilmutab end 

kortsund ajalehel,

õõvkuhtuvais päevauudistes,

sinistes digiruutudes

igaühepeos,

mõtteheietes

igaühepeas,

porilompidesse

keksinud taevakildudes,

vareste nokas

linna paakunud jäätmepangas,

proseccoklaasidest

läbi kumavas valguses,

auto tagasivaatepeeglis, koos 

nimetuks valdustatud linna

öhe kujutud ihadega,

tuimtühjades pilkudes

vastasistuja rongiistmel,

tuules lendlevas

kommipaberis,

kui seisad 

oma sisemises

ilmameres,

varbad vees,

peos kajakasulg

ja kirjutad oodi

Inspirale, 

sulega lainesäbrule

mõtteis laulval liival.

EALINE ETÜÜD

uduhämaral talvehommikul

kikitavad eakad pargipõõsad 

rohekaks tõmbumata kõrvu, et 

tabada kevade tulekut, 

kus sibulas tukkuvad esimesed tsillad

tihkelt kinni hoidvad 

oma veel sündimata

sinisilmi

tahaks 

vaadata uut kevadet

seisatad ses stseenis ja

linastumas tabad

juba ammu nähtud filmi

mis üha kiiremini rullilt keerleb lahti,

tal kaadrid lippavad,

kvantmürana

maailmaruumi lõpmatusse 

tähendusetuna

sest 

selle ja kõigi teiste eluhetkede

tähendus 

kiigub mälestusheideil

vaid viivuks 

teispool

eneseelukujuja 

silmi