Hingepaatina

Info enampakkumine,

üleelusuuruste ed/lulugude pillerkaarlaat,

kollaste lehtede kiiskavaltkumav 

vulgaarhõngune klants..

Õigus kõrgel kumab kui kants,

suunab eksinuid

võrku ja

puuri.

Mõtteis keerleb meeletu tants, 

milles
hingede enampaakumine

ülikülluses kümmeldes 

kristalliseerub.

Tõde paaria metastaasis

heitunult peitub,

klammerdudes

nukleotiidi

klausuuri.

INSPIRA

Kaasaegne muusa, Inspira,

ilmutab end 

kortsund ajalehel,

õõvkuhtuvais päevauudistes,

sinistes digiruutudes

igaühepeos,

mõtteheietes

igaühepeas,

porilompidesse

keksinud taevakildudes,

vareste nokas

linna paakunud jäätmepangas,

proseccoklaasidest

läbi kumavas valguses,

auto tagasivaatepeeglis, koos 

nimetuks valdustatud linna

öhe kujutud ihadega,

tuimtühjades pilkudes

vastasistuja rongiistmel,

tuules lendlevas

kommipaberis,

kui seisad 

oma sisemises

ilmameres,

varbad vees,

peos kajakasulg

ja kirjutad oodi

Inspirale, 

sulega lainesäbrule

mõtteis laulval liival.

EALINE ETÜÜD

uduhämaral talvehommikul

kikitavad eakad pargipõõsad 

rohekaks tõmbumata kõrvu, et 

tabada kevade tulekut, 

kus sibulas tukkuvad esimesed tsillad

tihkelt kinni hoidvad 

oma veel sündimata

sinisilmi

tahaks 

vaadata uut kevadet

seisatad ses stseenis ja

linastumas tabad

juba ammu nähtud filmi

mis üha kiiremini rullilt keerleb lahti,

tal kaadrid lippavad,

kvantmürana

maailmaruumi lõpmatusse 

tähendusetuna

sest 

selle ja kõigi teiste eluhetkede

tähendus 

kiigub mälestusheideil

vaid viivuks 

teispool

eneseelukujuja 

silmi