neetud vaen

Igatsus tabamatu ja valus
saabumata jäänud hetkedest
kohtumata jäänud kohtumistest
tundmata jäänud inimestest
liigutab end hinges siis
kui näib nii raske
et enam ei jõua
sammugi teha ei sõnagi öelda
sügiskaamoses
hingedeajal
ahastus leegib kui tõrvik
vaimude värav
avaneb
Tulijaiks need
keda igatsend aastaid
need keda elus ei tundnud
need kes on läinud
et tulla ja lohutada.
Kuulen üht häält kaugusest
liigutatuna lausumas: Tütreke!
Vanaisa! Mul on nii kahju!
Ma tean, laps, olen Sinuga.
Mul on tuhandeid küsimusi.
Vasta neile ise, tütreke. Sina tead.
Üks käsi, mis nähtamatusest paitab pead.
Jah. Mina tean. Et ei tea.
Nii valusalt kahju on
ajast mis küdes all ahju
kus küpses vihkamine.

Anna andeks, peakokk,
aga seekord ma jätan Su
Luculluse eine
lihtsalt ja labaselt vahele.
Hing, sunnik, on näljane.

ei põrmugi H2O

Ajas vahel murenevad hetked:
ajaliivatolm kus
sekeldavad footonid
ajuliivaaatomite positronid
võnguvad ses silmapilgus
aeg mis igav-
ikku ikka viib.

Ajatusse
ajuti on antud
luba minna.

Ajutus
on enamasti
ajatuse hind.

Ajastatult õide kividelgi
nuttes minna
aeg on
H2O kui langeb
vaikse üksindusetolmu
üheülbalisse lumma
valjul valgel valingul.

Eeldus - süda kivist.
Tõestus - õitseb!
Üksnes siis kui vesi
paakund pinna vallutab.

Valingutes vihuti vihm,
süles päiksepaiste,
aju ajujääst on murdnud
läbi
H2O ja footonid.

Veest oled sa võetud,
ja valgusest.
Põrugu põrm!

Suveharjal seisad laisalt
seisab õhk ja peatub aeg
kestab üha päikseleitsak
uinub silm ja suigub naer

südamesse suveunes
rajan päiksepatarei
nõnda keset külma talve
pääseb tuppa suveleil

aeg aastaringe südamele
üha kiiremini kannab,
peopessa rakkudena tööd,
ja üha kaugemale lootustesse
kuldse aja liiva ranna...

Aeg ühteaegu kitsi on ja neetult helde:
saab üha enam konarusi õgvendatud teelt
siht tundub üha selgem,
rüht samas kisub hiljukesi kühmu, kiiva...

...kuid üle kõige: töö ja lootuse ja aja
nii säraselgelt helab heliseb ja lajab
me laste õnneliku naeru taevakarva kaja!

elulõnga heided

Kiud kokku korrutatud kehas
ajast, ruumist, esivanemate verest:
ühest perest seitset
põlve hõlmab
ühe eaka pereliikme nee-
tud mälu.

Lõng elu  kujub kujutelmist, õndsaist õnne-
tustest, neetud neimadest,  ja ihuihast,
arm-armetusest, ahastusest, andestusest, vihast...

Lõng lõimub, keerdub,
põimub Sinu oma tahtsi: Sa ise
valid, mida korrutad
või mida lased lahti.

Eesti...

Häbi on.
Häbi on vaimu ja võimu pärast,
häbi on erast ja häbi on ärast.
Häbi on häbitusest, abitusest -
sellest kätteõpitust,
häbi on matsi, üli-üleõppimise,
üleaisalöömise üle,
sõnasöömisest,
lullilöömisest,
lolli löömisest
võimalikest suurima madjakaga
serviti, põigiti, risti.

Biogeograafiline algebra

Eksiga seksida võrdub
kui eksida purjuspäi
pimedas WC asemel
elutuppa.

õnneliku elu valem

Mees on lava
kus naine saab mängida
draamat, komöödiat, ooperit...

Nota Bene!
Naine on alati primadonna.

arm pole pime

Ma olen vahel jonnakas ja õel.
Ma olen neetud nõel
Su elu heinakuhjas, kuid
Su suured soojad käed
mind, nõida kõrki, välja noppind
hetkega. Mis väel?

- Kaen südamega Sind,
seal pole kõrsi.

üle piiri

Astun alla ahastuse ahtalt rajalt -
Kättemaksu kiirtee veikleb ees.
Süda kiivrisse ja rauda
lükkan kahesaja,
üle õla unub öelda:
"Hoia kinni, Mees!"

Kimäär. ehk see just ongi armastus

Ma olen libahunt, kes käib
su kehal ehal,
südant pureb päeval, painab
ööde kaupa luid,

kuid... Sina vaatad
ikka mind kui
õrna turteltuid

KarS (üldsätted)

Inimkäitumise matemaatika
numbrite ees
laiub paragrahv -
Iga auuli krahv
kahvatab temaga esmakohtudes...
Aja möödudes kohtutes
rõkkab terve auul
tagantjärgi, mis tuul
ajalukku kõik viind,
lünklikult, hajusalt, kõledalt.
Jõledalt, jõledalt toimiti!
Ununeb pisiasi:
KES?

Kahju tulekahjust on kah ju

Südames miilavad söed.
Miilustajana poed
põue südamesooja
oled sõnumitooja:
tuled hakatuseks
tulele...

Kui Sind tõrjun
saan tuletõrjeks.

Kui kohe ei tõrju,
tulev staatus on eks.

Kõik naised on inglid kuni...

Öövaikuses nõid
(kelle närvid kord sõid)
võttis külmkapist võid
ja läikima lõi
kuuvalguses luua
et Sinule tuua
üks igerik kõiv
mida närind kord kits:
otsesõnutsi - vits
hoolsalt hoituna
aastate soolas...

Halab istmik: Ei või,
oi ei või võõraid
neuroneid
isuga pista!

armastan-armastan, armastan, Armastan. Armastan!

Üks hommik ärkan armastusse,
sealt, lohistades susse, läen
vannituppa, päeva ruttan
juba kontsadel,
ja õhtul langen Susse.

Kuradi mõtisklus!

Küsimus, kas kurat on:
vandesõna,
personifitseeritud halb
pelk ristiinimese tabusõna
või aus sarvik rahvajuttudest...

Kusjuures, Sarvik
seondub keskmise eestlasel
mütoloogiast vist sootuks enam
liitrise õlle ja õlidega.
Õll- õlli- õlid. Lingvistiline konserv.

Oliivid kõmbivad pettunud nägudega
keelepressist eemale,
Virginiasse, Lääne-Virginiasse.

Õlid võtavad Sarvikut,
konservatiiv-filoloogid kätega peast,
vanasõnume:
meest sõnast, õli Sarvikust;
küll parm parmu tunneb.
Põrr-põrr-põrr

Kes? Kel?

Kes tuli?
Kel tuld on?
Mis kell on?
Kel kell on?
Kellakapis on
kitsetallede onn.

Sõnasõjad

Elu võib olla
dramaatiliselt traumaatiline.
Elu võib olla lego.
Draama käigus trauma saab
reeglina ego.

Peretüli

Korjasid kurjajuure.
Vanaõelus
sõnu nõelus
sulgedena sappa...
...jõudsimegi nõnda rappa
keerutame liivast köie,
siis vett vedama läki,
lähkriks Taevasõel -

Mäletad küll! Need va tähed,
mis taevast kord
tuhinal alla tõid... Sõid

sina, sõin mina
sõnu. Suled, pigem küll kursorid,
mõtete kutsarid, kihutasid
südamete ja mõttega võidu
kes võidab ses meeletus sõidus?

- Meeletus!
ja ääremärge:
Kurjajuurest võrsub õnneõis.

Hoia tiibu, mu arm
ära tolmu neilt pühi!
Argipäevade hall
kaitseb väljaspoolt värve.

Ma ei taha nagu kurat Sinu hinge
ega nagu jumal õnnistada Sind.
Pole nõid ma, ammugi ei ole ingel
ega muinasjutu tabamatu sinilind.

Armastad Sa kevadisi sooje tuuli?
Rändame siis üle ilma ühe iilina
naeruserenaadid ühes silmis-huulil
taagaks kogub piksepilvi müriaad.

sõnavaratus

Jääb ahtraks keel, mil
kõla kauneim ilmas,
kui teineteisel peatuvad
ja kõnelevad silmad.
On keel ühtäkki sootuks tumm
kui kehas kahes puudutustes
räägib iidseim lumm

südaöine

Külm. Käe sirutasin: "Kuule!"
... uni, vaikus...
Käe sirutasin kuule:
akna taga kaikus
rabisevat rahet.
Kuu surus
kalbe suudluse mu suule.

märtsiluul

Vahel virvendava vee
neuronite tukslev jada
püüab talletada
me asjatute askelduste teed
kesk iga armuhirmus keskeas ego
mis nagu veider lego
saab laotud võõraist arvamusist.

*
Tule talleke 

tulle tallele, 

arvan ma
arutult vaja
Sind, kallist, on

sada

kord

kallistada!

Libanotid

Öös tegime sugu-
puid. Päeval
peitsime
pilke
kirsiks,
eebeniks,
mahagoniks.