Traktor

Emme, vaata! Mul on nii äge traktor!

Emme vaatab: päikest säravais silmis
õhinat palgeil,
valesti sõlmitud kingapaelu,
kriimu lõual ja
liivaseid pihke.
Hellus südames,
naeratus suul ja
manitsussõnad huulil:
Kallis laps,
pese nägu ja käed,
sõlmi kingapaelad,
vaata ette, ära kuku..

.. tõepoolest, milline traktor!

Foreplay for twisted minds

Your sparkling words
make my blood bubble
like champagne.

My mind shall
be silently frozen -
where else could
I find any ice
to cool?

ealised iseärasused

Vanus lisab
luulesse kainust,
SIC! mitte lugeda "tuimust".

Vanus süstib
emotsioonidesse
anesteetikumi
SIC! vürtsi on noorusest enam.

Vanus jälgib
sõnade kaalu:
niisama ei sobi ju lahmida
SIC! pakime pilgeni tõrvapoti
ühteainsasse meetilka.

Vanus arvab
et õilsam on vaimus taluda
kui tõsta relvad hädamere vastu
SIC! Milleks end lõpetada?

Vanus ei lase end
endiselt ohjata ega õpetada -
täpselt nõnda
kui noorestki peast -
säh sulle tuimust!

Scle. Mult. e. vaikimine lubanuks jääda fil...

Sõelun mõtteid suuri
miniatuursesse puuri.
See väikene värss
oli hekatomb*
Athena altaril.
Ohvrinoa hoidjal
roosi märk-
SKLE.

___________
REM *ohver suurusega 100 härga

Casus belli (Verbum)

Mu meele kindluses loidavad virvatuled.
Mu sõnades peituvad maamiinid,
millel lendavad õhku
kõik uljad katsed
vallutada
süda.

sõnatraumatoloogia

Poeet on hambutu-
te sõnade arst,
proteesija,
anestesioloog.
Patsiendid tulevad tuulest.

Röntgenvõtted teeb
toimetaja.

Luulehaigus

Mu luule on põdenud nohu,
tuulerõugeid ja ohatisi,
köha, kollatõbe, gangreeni,
sada hädagi muud.
Teda on opereeritud, amputeeritud,
reanimeeritud,
vahel kremeeritud:
liha on läinud,
alles vaid luud.
Luud? Läki lendama?
Või siis, vähemalt,
kasima eeslitalli,
mil latril laiutab
ambitsioonikalt
"Pegasus".

Felis Felix

Ma mängin. 

 Sa mängid. 

 Keskendunult. 

Mõttega. 

Reegel on üks:

Amor legem non habet* 

Poolaeg. 

Kumbki passib. 

Mõttes mõlemad 

oleme kassid. 

Stopp! 

Sohk! 

Teine on 

hiir. 

 _________ 

* armastusel ei ole reegleid

Tõeline gurmaan

Ulatasin Sulle oma hinge,
Sina talle krauhti küüned külge lõid,
kaasa haarasid ja jooksujalu kööki minnes
soola pipra, sinepi ja äädikagi välja tõid.

Pistsid hinge köögiviljalõikurisse,
hakkisid ta peeneks nagu salati.

Segasid kõik eelpooltoodud maitseained sisse
Sõid siis naudinguga,
nagu alati.

/1992/

Jalutuskäik

Kas tunned - kevadiselt lõhnab maa
kui üle pargiteede voolab sulavesi?
Su silmad sulen oma sõrmedega hiljukesi...

Ei! Oota! Vaiki! Ära küsi,
mis kell on. Kas meil pole küllalt aega,
et kummarduda nuusutama märtsikellukesi.

Jah, kallis, oh, me töö on .. nagu mesi
kui korra kleepub talda,
siis käies üha naksub-naksub-naksub...

Mil olime me viimati küll
ainult kahekesi?
Miks kevad äkki lõhnab
nagu kõvakskeedet' vesi...

Läksin vahelt Sinu käte
silmad unetusest hallid,
hinges voolas õnneläte,
kõik mis Sinust, see on kallis!

Läksin vahelt Sinu käte
ajatust ja vabast ilmast
välja inimeste kätte,
minnes tühjusse ja külma.

Läksin Sinu käte vahelt
nagu läheks õnnest ära,
leides jälle mured-pahed
inimeste tühja kära.

Läksin Sinu käte vahelt,
meeltes Sa vaid kumisemas,
Läksin Sinu käte vahelt,
endal süda sumisemas.

Lumi sadas silmadesse
sulades seal silmaveeks.
Läksin, minnes jälgedesse,
mida nimetati teeks.

Vaikuks vaikis valges lumes
sulas ära kevadeks,
elu suikus suveunes
talves lõõmas kireleek.

Talve tuli elu oli,
suvi suudles soojaga,
kevadesse surmad tulid,
sügis sulnilt joovastas.

Elu see on kummaline,
talveunne mattudes
miski väga hinnaline
mulle anti - tühja sest!

See ju oli vaid mu elu
tuiskas täis ta tuhinaid
lumme mattus naer ja valu,
siis kui talvest suvi sai.

iidne

Keegi kunagi mul küsis, kus ja milleks
Sinu silmad surematuks sööbisid?
Vastasin, et jäängi kalmistule lilleks,
sinna just, kus aastasadu ööbisin.

Tuleviku kapten

Miks triivid, sihiks homne,
kus peidus sadam,
majakad ja karid, iilid, marud,
päikselõõsas lainepõim...

Sul käes on tüüripinn
ja pihus ainukene lõim:

tea! elatakse üksnes täna,
teel!

/2004/

Nekroloog

Tuhasttõusu komplitseeris
ristteel tuuletõmbes
hoolimatult purustatud
urn.

Nii kõnges
viimane
fööniks.

/2004/

Lõke preerias

Mu süda kasvab täis.
On selles Sinu kriimustatud haavad.
Haab, tael, ja tulepuu:
teen lõkke öösse. Tule! Ära eksi, Mees!

Leek võbeleb, Sa tuled, aegamisi.
Enne kordi  peatud.
Teel süngelt vaatad tõtt
mu ootest mornitseva kellakäoga.

Käe aegamisi sirutad,  siis  veatult
mul  vastu naeratad
mu oma naeru  näoga!

Turniir

On üha raskem lahingutes
naeratada. Naer
on vale. Poeb
põue üha lähemale
kõrvetama valus-lõõmav tõde:
Sa pole vaenlane,
veel vähem oled sõber.

Mask liikumatu jälgib,
all visiiri vilksab
hele tuli.

Oled ARMASTAJA!

Vihmavarjutus

Su õlgadele piiskadena vajun tasa,
end läbi vettin mantli koest
ja voolan otse hinge...
Oh! Kõrvetab! Su hingeleilis süda-vasar
taob minu auravasse verre kihelevaid pinde.
Pilk tabab pilku. Käsi!
riivamisi tabab kätt.
Oo sulnis meelepett,
ma, olles eemal, olen tervenisti
salamisi Sinu
all musta vihmavarju...

abi/elu

Su keha lasin enda omasse,
Su hinge enda hinge tuppa...
Miks ilutseb seal ajast sellest
Sinu vaadete tapeet?

Sa vaatsid minusse -
sest vaatest minu naeru kleidisappa
jäi rõõmupunasesse vale(v)kollane
ja kole pleek.

Sa põletad ja sellest
kannad kaunist vilja
oh tühja sest, et pinnaseks
mu hing, tal olla tulekindel sein..

Mu kurbus valmistab Sus üha nalja,
ja minu harvad naerud olla Sinu lein.

On vastus üks! Me armastame!
Küll. Teineteist.
Kuid isennast enamgi.
Seepärast teineteise tagant
üha OMA tõde varastame.

Saab's nõnda kokku
muganduda? Küllap.
Vist.

/2002/

armud-armid

Arm läheb üle
kivide ja kändude
ta ükskord jõuab rappa -
mujale ei minda
vastu sellist loodust.
Kas aitab hinges kaasa toodust,
et laukaist armis käsi kaudu armus
kord jõuaks
tagasi me tuppa?

/2001/

Leoniidid

Öös langes tuhandeid tähti,
aeg august ei olnud. Detsember.
Konventsionaalsusest lahti
lips põimus õlgade ümber.

Meteoorivoog mõtte klausuuris:
kuidas küll sattusid sinna? Amare
et sapere vix deo conceditur,*
saab's surelik teisiti minna?

Tean: tavad kombed ja reeglid!
.. pole eal nõnda pagenud meelest..
a capite ad calcem**, kehad rääkisid iidsemas keeles

Tule, küsi, või vaiki... Olnu ilu ei sellega haju.
Mälestustesse muutmatult lukustan
detsembriöö tähesaju.

_____
* ka jumalad ei suuda ühtaegu armastada ja targad olla
* pealaest jalatallani

Vahel lähen endast välja,
vahel tulen tagasi,
vahel viskan ennast välja
oma mõttepagasist.

Vahel uksest välja läheb
ainult minu keha,
vaimul väljas, seal kus tähed,
vahepeatus teha.

Vahel endast välja minnes
uhkelt mõttes välja teen:
väljavõtteid, ülesvõtteid,
välimäärat' mälule.

Kõik oli kord kõik tuleb

ma mõtlen mõtteid,
mis on juba mõeldud,
sest Sina jälle ütled
sõnu, mis on öeldud...

Kas maailm muutub sellest,
mis on ikka sama?
Me mäng on vana
vana,vana, vana
JAMA!

/2000/

Annan Sulle päevasinise taeva,
endale hoian öö.
Sulle unistuste valge laeva
mille parda vastu minu laine lööb.

Ole Sina valgus,
Mina pimedus.

Kokku saame üha seal
kus algab lõpmatus.

Piparmündi mõrkjas kirg
ja kirgas jahedus
terasmõõga valge helk
ja lõikav vahedus
laisad naerud
ergad unenäod
luuletavad ööbikud
ja valetavad käod
valevvalged valed
mustad tõed

Armastus on ülev
Armastus on õel.

/2000/