VAHUSTATUD INFOÜHISKOND

Kui me kunagi lugesime
sadu mõtteid välja
väärikast vaikimisest,

siis

praeguses infomüras
otsin ma üht mõtet
tikutulega
nagu sukanõela
hiiglaslikust heinaküünist.

Kui me kunagi otsisime
sadade sõnade seast
seda üht ja õigeimat
et öelda,
mis mõlgub me meeles,

siis

praeguses keeles
me kirjutame
tuhandeid sõnu,
et keegi ei jõuaks
keegi ei küündiks,
keegi ei söandaks
nende seast leida
meie endi
mõtete mõõtmatut
mõtestamatut
mõttetut
tühjust
sõnade kaalutu oleku
koorma all,

SIIS

me ei teagi
kes me ise või teise jaoks oleme
või  söandame olla,

SIIS

me ei teagi
kas või mida me tunneme
või kas me oskame niimoodi tunda,

SIIS
me seisame iseendi sõnadevalingu all
küürus, lookas ja kookus
mõtted kortsus, närtsind ja kostund,

ja mõtleme
KUS on me koht

ja
MIKS me üldse oleme,

JUHUL KUI,
kui me selle
MIKSi
vandenõuteooriate, võrdlevalthalvustavatereligioonide, lamedamaalibateaduste, vaktsiinivastasuslaimukampaaniate, nigeeriakettkirjade, valimiskampaanialubaduste, maailmaparimatootereklaamide, nunnudekiisupiltide, iseenesevahustamispildiroosamannade, rämelahmivate vihkamisvalangute, hirmulonsuuredsilmadõhtusteõõvauudiste ...
lõpmatu rodu seest
nattipidi  kinni suudame
nabida.

KUHU
me teel oleme?
Google?

aqua vitae

Sa tulid
äkki
nagu äiksevihm südasuvel
üle põuast
praguneva maa.

Sa tulid
äkki
võimsa valinguna
ja mu
kuumasnärtsiv hing lõi
kirkalt õitsema.

Sa tulid
äkki
üle valgekslöönud taeva
ja ujutasid
üle minu aia.

Sa tulid-jäid
mu ellu
selle südasuvel.
Sest hetkest
sündis
elupõline
oaas.

Casus belli: Õnnelik lapsepõlv

Me lapsed on me rõõm ja õnn

nii armsad, rõõmsad, hellad...

Kui aga lahku läheb paar

ja pöördub eluteede kaar

siis lapsed tõmmatakse

teineteise

vöölt kui ülivõimsad relvad.

Saab rauda laotud jõhkralt

iga kuul,

ja iga dumdumsõna

tabab-tapab.

Lask lasu järel tabab

vastasele hinge,

relv peidab

oma mõtted-sõnad

vaikselt ära oma suult

ja lukku keerab hinge,

ka siis kui seespool

põrgukatel üle keeb

ja murdub kõrgepinge.

Relv ahastab ja üksinda

ta ennast endas

kaugemale

peidab,

see õrn ja sisemine pool

ses sõjas

kvantmuteerub

või siis

hinge heidab.

Pesausku

Su lapsepõlve turvalisel kodul
on
isa õlg katuseks
ja ema süli
vundamendiks

Su lapsepõlve turvalisel kodul
õed-vennad on
õites aiaks

Su lapsepõlve turvalisel kodul
ei ole ees ust
kust minnakse
minema
ja enam ei tulda

Su lapsepõlve turvalisel kodul
ei ole aknaid,
mille kardinate taga
elab
õõvastav
ahastamapanev vaikus

Su lapsepõlve turvalisel kodul
on kaks kätt
mis igal õhtul
unejuttu lugedes
tekki kohendavad
ja pead silitavad

Su lapsepõlve turvalisel kodul
on müürid
mis hoiavad Su
hinge
puhta
ja
silmad
säravad,

et ka Sinust saaks
suurest peast
ehitaja!

Sapere aude

Ma kõhklesin, kas anda
Sulle hing
või kõigest keha.

Ei Saatusele meeldinud
see plaan.
Ta seadis meie unelmate teele
õnneheina üles
reha.

Ja enne veel kui minu
sisemine kirglik
kõhklus lahenes

jäid Sina kolmandaga
oma naisel'
vahele.

Needmine

Sind oodanud ehk olen täna
vahest eile, kord ka  üle-
eilsel aastal.
Ma tunnistan, ei tähenda
see ootus  mulle kõike. Ega vähemat.

Las olla kirg ehk
kuum, ehk suisa laastav;
kord tardub aja igijäässe magma,
ja magama, kus ase südame,
basaldistunud leek.

Ma pole kerjaja! Hing minu,
uhke nagu saatan,
ei luba noolida
söeriismeid Sinu naise leelt.

Üks õhtu oli. Olin leebem.
Olid kauem.
Üks ämblik kudus võrku üle lae…
Su lumma väe ma murdsin,
puruks lõin su saua,
Sind pagendusse needsin! Meest,
kes kõnnib hilisõhtuil salavargsi
ja kujub öhe oma kuumad teod.
Ei minust saa su õhinaile arsti,
ei konkubiini,
ei diskreetset  armukest!

Ah käi kus kurat!,
parem sinna, kus Su naine. Ei
kuradilgi ole praegu Suga miskit teha…

Las leevendab su kehas
iha  kütnud paine
külm põhjatuul kes luusib
minu südame ja ukse taga. 

jälitustegevusetuse jälil

Maailm on jälgi täis - on jäljed kõigest kõikjal,
neid mõned jäljetuna jäljeelu jälgivad.
Hulk jälgi jäljelikult siia - sinna põikab,
kae jälgijaid, neist tosin jälgi jälgilt jälitab.

Mis järjepidev, jäljed jälgedesse järgi läevad!
Hulk jälgi jälgi jälgivad, siis omavahel ristuvad.
Neid ära jälita, kes jäljetuina eksiteele jäävad!
Ja hoidu jälgedest, mis teisi lihtsalt rikuvad.

Jälg-jäljelt jälitavad jäljed jälgi,
jälg-jäljelt jäljed jälgi järgivad.

Nii hääst kui jälgist jäljed jäävad järgi,
kord uued jäljed jälle vanad rajad pärivad.

kaamos

Su sügisest sälgatud suu
poetas minusse peni.
Oktoobrikuukuust
on ta ulgunud kevadeni.

Briljantne armastus

Poolsajand ja peale kümme…
Jõululaupäeva lumi.
“Teed tahad,
ma valan?”
“Lapse-lapse-lapsed tõid
linnast
küpsiseid.”

Vikerraadiost tütar
perega tervitab,
kahju, et
heast' enam ei kuule.

Briljantpulm,
see ongi elu
armastus.
Unelmad. Aeg.
Ja luule.

EI elundlikule kõneviisile!

Jah, ma tean,
et mu nõrkus on kõrkus,
sest mu hing ihkab
valguse poole,
ja  ta küünib,
kus mõtete hõrkus
õitseb aiana
päikese poole.

Jah, ma tean ka kõiki
neid sõnu,
mis väetavad
puude juuri,
ja ka kõiki neid karvaseid
sõnu,
mis täidavad
tänavaruumi...

Olen valinud vabaduse
vaadata avasilmi
kogu ilma ilu,
labasust, tsirkust
täisvärvides, varjudes, kirkuses,
aga mitte
kui
pornofilmi.

PUUHING

Kui  Sa 

istutad oma 

koduhoovi

pikaealise puu,

hoiad, kasvatad kaitsed

ja kallistad teda

koos oma laste

ja lastelastega,

siis 

ühtaegu kallistad

sa kõiki oma 
lapselapse lapselapse 
lapselapse...(etc.)...lapsi

ja teisi

häid sugulashingi

üle aegade,

nii kaua

kui

püsib

Su puu

ja Su

sugupuu.

Oled ta

    j   u    u   r

                  e    s

                                .

Oh, Jean Valjean...

Jean Valjean, Su
sõrmejäljed
on digitaalses kartoteegis reas.

Su karistusregister selgem
veel kui jäljed
mis tänavaile seatud
kaamerail
on peas.

Jean Valjean, Su
tühi tasku
pankrotihalduril
on ammu
kasutuseks sulet'.

Jean Valjean, Su
jalavõrustatud kodu
ka katseajal
väljapääsu ellu
suleb.

Jean Valjean,Su
lapsed
on vangistuse ajaks
antud hoolekande
kanda,
kui kunagi veel tagasi
neid tahad,
siis
kohtusse pead
avalduse andma.

Jean Valjean,
Sind pole enam!
Sul puudub tänapäevas
täielikult
müüdi väärtus.

Taasühiskonnastades
kinnipeetavaid
e-Jauvier nad
võlavõrku suleb:
sundrahad,
kulud,
makstud hüvitiste
koguväärtus.

Võid hõbedased küünlalajalad
kirikusse panna,
e-tänapäevas
armu see
ei anna.

Meie igapäevast kiirelu (vrd. kiirtoit, rööprähklemine, multitegum, ajaplaneerimine etc.) anna ...

Kui kõik on Sul aja taga,
siis
Su elu on aiataga.

Peamiseks mõtteks saab
leida üks auk,
aga mitte ajas,
et sinna
midagi
kiirtoiduna toppida,
vaid
auk selles aias,
et
hetkes elu sees
seista
ja
lilli noppida!

verbus dictum versus verbae digitalis

igal sõnal  on koht
ja kaal
igas hingetõmbes
on tõde.
Kõigub
kipakas tasakaal
vaikib kuld
ja kahvatab hõbe
tarkuse tilluke
kärbes
piriseb
otsinguämbliku
tumedas võrgus.

Kokku kleebitud lause-
lohede
läbimatu
läbinisti
kaalutu mass
tsunamina uputab.

Au haavamine on unund 
õigust unustada on õigeim,
ja me müüme enese maha!

ja me müüme end üha ja aina
kehadena ja hingetult
maha.

Ja me hinda üldse ei vaata.
Nii minnakse aiataha.

Õnneklausuur/meediapaast

Mu hommik on aastaid
alanud õdusalt,
lehe ja kohvitassiga.

Enam mitte.

Võrreldes uudiste
raevukat keemistemperatuuri
ja
vänget vihavingu,
on kohv külm
ja lahja,
välja arvatud siis,
kui
uute uudiste õõvas
ta kurku tõmmata.

Hommikuti
tõmban kardina eest.
Ei vaata postkasti poolegi
Ei ava raadiot,
vaatan sügiskaamost,
hoian teetassi
hellalt sõrmede vahel,
imetlen kollast lillemustrit

ja mu päevas
on kirkusenarmas.
Õnnelik olemise hetk.

Kivikalme surm

Kolm norni ketrasid
ja korrutasid
elulõnga
käis töö neil üha aastasadu,
võimalik, et tuhandeid...

Elulõngast,
elu heideist
põimus
norni nõiasõrmis
suur kirivaip
kus kätket'  aja lood...

Sai saagisaamahimus traktor
koiks
ses vaibas,
juhiks elulõngus.
Nii katkes elulõng,
ja haihtus heid.

Said põrmuks luud,
ja lood,
ja lugulaulud,
ja lõpu leidis
Rootsi
kuninga legend. 

Hitech Supercolor Technopolis

 Kui klaasist ja terasest Universumi
säravtäiuslikul serval
ei oleks
üht suurt,
korratut,
rohtunud servadega,
pruunika veega
pirakat porilompi,
milles ujuvad
terasaedade vahel
päiksepaneelide soojuses
kasvavate õrnharuldaste
potilillede
tuulde langenud
värvilised õielehed.
Lompi, mille pinnal
peegeldub taevas,
ja selle all
tuhanded klaasiruudud
tuhatkordse kordusega,
tuuleiilides virvendades
ja
selles porilombis
ei saaks
punaste kummikutega
plärtsida
ja roosade lastevarvastega
õnneliku lapsepõlve
püdelasse mutta kaevuda
ja
kivikesi visates
lugeda
rõõmsaid laineringe,
mis tekivad tuhandesilmssesse
peeglilinna,
panevad selle
lainetama
ja vaibuvad
energeetilise koherentsi olematusse...

Kui seda lompi seal
ei oleks,
oleks
maailm
palju vaesem,
nii
palju vaesem,
et seda ei saaks
enam sõnadesse panna,
sest
nende sõnade
tähendust
oma nahal
ei tunneks keegi,
ei mäletaks keegi
oma
tuhandeist silmist
ja tehnoloogiatest
hoolimata.

Kas siis mõttelend
polegi pegasus,
vaid rõõmus põrsake
eheda lombi poris?

MÖBIUSE HETK

Ühtaegu igavikuiidne

ja igavestinoor
on tee
all tammekaaresilla
üll õitsev
rohuroheline õieloor.

(uitmõte läbisõidul kevadisest Pootsist)

KARANTIIN KÖÖGIS e. paranormaalne aktiivsus

Kes see kollab potte mööda,
kõnnib köögikappi mööda,
kiikab köögis külmikusse,
vaatab vaikselt sahtli sisse,
õhkab õkva õunakaussi,
käpa kratib kommidesse,
närib nurgas rosinaida,
kallab toosi suhkrut teesse,
tükisuhkru pistab põske,
kohviube kamalusse,
kuiva pastat karmanisse.
Tassib saagi tahatuppa,
nosib vaikse nohinaga.

Tuled kööki, süütad tuled:
tühjus kõikjalt vastu tuleb.

Quo vadis v. qui prodest?

Taome adrad mõõkadeks,
mõõgad kirvesteks,
kirved taome
hiide,
hiied laome
ahju,
kirikud
kirkaga
killustikuks,
mõtted
mõminal
mõttetusteks...

Mõttetud,
mida nendega teha,
nojah,
no
nemad,
pistame püünele!
kõrge kaarega
kõnet laskma,
uusi atru mõõkadeks
kihutama,
mõõku kirvesteks
taguma
kirveid puusüüse
raiuma...
Süü,
see puusüü
on
süü
meie
sündimata
südametel,
elamata eludel,
põrmustatud
põlislaantes:

Olla nõnda on
uhke ja
hä-
vit-
a-
v
.
Eesti asi,
me Nokia
me põhjakotkaste pesapuude,
me samblasülede,
me marjalaante,
me metsiste mängupaikade
Auschwitz.

Quo vadis?
v.
Qui prodest?

ISIKUANDMETE KAITSEKS VALMIS!

Ja me võitleme näotuse eest
igaüheõnne nimel.
igapäevaste pisiputukatega.

Ja meie aur läheb sinna.
Ja me jätame unarusse
need,
kellest võiks midagi saada,
ja meie aur kulub
võitluseks näotuse eest
Ja me minetame
aja ja ressursi
võitluseks
tõsiste pahedega, sest
me ei saa lisaks tippudele
ka kuristikest rääkida.

Ja meie hulgast
ei võrsu ühtegi suurmeest
ega suurnaist
(fui, see sõna on
äärmiselt diskrimineeriv!)
ega suurlast
ega suurisikut
(sest
sõna "suur" on
inimese kohta samuti halvustav!)

Sest me kõik oleme
niidetud nimetud
rohukõrred
maastikul,
kus umbrohtu
ei nimetata tema õige nimega,
sest
umbrohi
võib ennast
väga halvasti tunda,
mis siis, et ei hävine!

Kui me taasloome
halli massi,
võõbates selle
oma mõtetes
õhetavõnnelikult roosaks,

siis roosa möödub
aga mass jääb
massiks
(massi jäävuse seadus!)

ja
siis me lõikame maha
õnne
ja edulood
ja tunnustuse neile,
kes pingutavad
kes teevad endaga tööd
ja silitame neid
kes lihtsalt on,

et rohutirts
ei tunneks end halvasti
sipelgate keskel.
Et tal oleks õigus tarbida
ja mitte toota.
Tarbijaühiskond.

"Hello, Barbie!"
Vabandust!
"Hello!"

e-mütoloogia: AI vanapagan!

E-vanapagan ei ihka

kolme koledat tilka verd,

vaid vabamõtlemist vihkab

kesk pimedat peavoolumerd.

E-vanapagana laual

on tohtlase koostamisskeem,

tal tules on laikimisrauad,

ajupeibutusküpsiseks meem.

E-vanapagan ei vaja

täiskuuööd ega viieristteed,

tema seilab su telefonis

igapäevaste asjade sees.

E-vanapagana leping

on pisike sinine ruut:

pane linnuke kasti ja kliki

ohvrialtaril, ajastutruult.

sotsiaallobotoomia

Hall mass on
riikide vereringe,
vererõhkude summa on
kõrgepinge:
lahvatab,
murrab,
laastab ja räsib...
Kasib ja lepitab
seesama käsi.

Ununeb üha
ülim asjade hind -
vereringe
on
suletud
ring.

Quo vadis, me kaalutud sõnad?

Tsensuuriga ühiskond
Sõnad on kaalutud,
vaetud
ja saetud
mõtted on treitud
ja vardasse aetud.
Vahel on autorid vardasse aetud -
sõnade seotusse
teotust on laetud.

Sõnavabadusega ühiskond
Sõnad on kaalutud
vaetud ja laetud,
sirgesse ritta mõtteid
on aetud.
Vahel autor ehk vahutab,
mõttetulv voolab,
vahel ta tõrvab,
ja vahel ka soolab.
Miljoneid puid
selleks maha on saetud,
et mõtted sirgesse
ritta saaks aetud.

Infoühiskond
Sõnad on kaalutud,
bittides vaetud,
paisuvas mahus
ekraanile aetud.
Puudele paberis
enam ei mõelda,
kergem ja lihtsam
kõik välja on öelda,
Sõrmed on treenitud
lippama kiirelt
kuvari ees
mõttepuru ja hiired.

Infojärgne ühiskond
Sõnad on kaalutud,
kõikjal on pilved,
mõtted on kaalutud,
emojiilmed.
Tähtede vahel
on mõtete vaakum
tabula rasa
ajuarakkude staatus.
Sõnu ei kaaluta
sõnu ei vaeta
teibasse päidki
enam ei aeta:
laetakse meeme,
ja sekka tik-tokki,
joostakse pelgalt
pealkirjaamokki.

Teadmistekaevuks
saanud on google
mõttetöö hajund
copypastede tuulde.

Kõikjal on müra
ja räsi ja hägu
peamine instas
on laigitud nägu.
Lisavad pilte
narcissoste näpud,
lisavad #silte.
Laike lisavad äpud.

Tarkuseallikas/Tumeveebmülgas
Uploading: teadmised ...
PEATA või  HÜLGA

tinderdadaism

Me riietame oma keha
kui toote
krõbisevasse
rõhutatult läbipaistvasse
tipptrendipakendisse
tutvumisportaalide buffeesse
lööme letti
oma rüütatud rümba,

olles hoolikalt
eelnevalt eemaldanud
sealt isiksuse kui nimesildi
(anonüümsus)
ja
koroneri põhjalikkusega
eemaldanud kõik
hingeosised

Me tarbime seksi
välistades sealt hinge
peites näod kunstpäevituse,
meigi, kaubamärkide,
autode, jahtide,
reiside
raudrüüsse.

Kuidas on võimalik
et kahekümne esimesel sajandil
põeme me pimeda keskaja
ihaiharuskatku
kust
trubaduuride tulekuni,
kes rüütasid vägivalla ja
füüsilise rammukatsumise
õhkamiste õhkõrna loori,

jääb määramatus.

Tunnete lakmustesti
on jäänud üksainus riba
HIRM PETTUDA.