Käärib ühiskond ühiste
raskuste tõrres
aade mädaneb, kuhtub
ja mandub.
Kõrgeks tugevaid
ülivõrres
hukukindluse hirm võtab
kiita.
Tarduv saamatus mõttesõrmis.
Taamal laulavad
kullased.
Vimm lonkab kui hatune peni,
koon luider ja
mullane.
Ahas aegade vari, mis hulgub,
kirves põues ja
regivärss suul,
sääl kus on tühjenend õued,
võsavillu ei ulatu tuul...
Kas nendega ühte heita
suudaks raudsete regede liisud,
kelle kaugel kullatud küüned
ketrust katkuna pelgvad?
Kas need liisud ja koolevad koerad
võtaks lillesidemeid liita,
kliimapagulustuhina kannul
taluõuedel muru
niita?
No comments:
Post a Comment