Kevadrõõm

Üle lume lagedale

sulab krookus sinine,

õis viib ära talvevalge

läbi lumesulavee.

Olge rõõmsad, velled hellad,

lajatagu linnukeel;

helisegu lumikellad

poririkkal kevadteel!

EMA KEEL

Luule kõneleb minuga

elusääduste rütmitud keeles

mu pääs

mu silmis

mu meeles

Luule kõneleb minuga

minust

ja Sinust

meie mine-

ja ole- 

ja tulevast:

Elunektarist, lummast,

valust, raevust,

hingepuudutusvaevust,

tumeängistustummast...

Elu kõneleb minuga

luulekeeles:

mu luudes

mu sugupuudes,

mu DNA-s

kvantmuteeruvad

regivärsid

läbi süli- ja põimriimide

vabadusse,

mis tõrvikut hoides

ei torma

mõisaid põletama.

Sõna on säde

mis 

õigesti lausuina

tõuseb

südamest

taevasse

täheks.

Jääjälgedesse valgus videvikuhakul

pages,

ta õblukesil õlul

üle vetevälja vankus

ilmailu  valus koorem.

Ta teele jäin - 

me kohtusime

aja lävepakul,

ses

hetkes, 

millest viivu tagasi 

ma olin  olnud 

noorem - 

kui suutsin puu-

dutada

lumevalget

taeva-

lage...

Tänusõnad

Ajal mil militaarselt

iga okas meil loeb,

igast torkavast terasest

veel

tähtsam

on südamesoe.

Ajal mil tormid 

ja tulvad

tulevad hingedest üle

pimedas, mornis

ja lõikavad külmas

iga siiras naeratus loeb.

Iga jagatud rõõmuraas,

heldheledalt pillatud "Tere!"

kannavad meid üle aja,

hoiavad tulise vere,

hoiavad soojas pihud,

et tuld üle aegade tuua,

hoiavad puhtad mõtted,

et rõõmu ja ilu me ellu

ikka ja jälle 

saaks luua!

Tänan teid süütamast tuled

kauguste akende laternais,

rutust ja vahemaist üle,

pealtpoole argiseid ahelaid!

Hoidku teid kõiki mu mõtted,

tänuga andku teil sooja,

selles on hoidmise läte,

ajaüleste tulede toojad.

Ma tänan!

Ühtlahtimine

Täna mul valutab pea.

Homme Sul valutab kõht.

Naeru ühist  ei leia, ei tea,

toast on kadunud õhk...

Ainult seinad on võtnud

müüriks kiiremalt juurde,

samas juured  me tõstnud

maast muutuste tuulde.

Eile enam mu pilk

Sinu oma ei taband,

Sinu rabenend naer

mind põlvist ei raband.

Uduhõlmast on rõskund 

me unelmasina terrass,

närtsind sirelid, mõranend-tühjenend 

tundehapruse meissenist tass.

Armud käisid aeda mööda

kuni  läksidki aia taha,

üle kividest kändudest lööpand',

langend kraavipervele maha.

Käsikaudu kannustas ootus 

leida mingitki rada -

vastu kändudes-kivides loodust

ainus tegelik sihtpunkt on raba.

Rabas rabada võid

tööd ja tõde ja teotust -

lendab luual tuulde Su nõid,

sinna kus pole seotust.

Sina, kuningas kord

iga unelma, ilmamaa üle - 

kappas laiali kullane hord,

ja mu naerud Sul sulgesid süle,

ja mu silmad hülgasid hõlla

kus ülev laotus Su lumm

eal enam ei ole ma kelle - 

põlend', keeletu, tundetumm.

...

Ööliblikad tungivad tuppa

ja parvlevad mõtete taga

külmõrn tolmtiibade löök

lükkab liikvele

õõvadejada

me unes

me unes 

ja 

ilmsi

ilmsi 

kuhtunud 

olemisrõõm

ei sidet saa enam me silmsi

elujaatus on valus kui rõõn

ja me kivinend nägudel kaigub

kauge lapsenaerude kaja

ja me seisame keset tormi

ja me nutame kaotatud ajas

ja me seisame leidmata lohtu

ja me seisame lootmata leina

lootus kõnnib

kesk külmunud rohtu

teispool

intensiivravi seina

*

Ööliblikad tungisid tuppa

ja viisid Sind endaga kaasa

eal 

eal 

eal

enam

Sina ei rutta,

Sind vaid eneses 

kanname

kaasa.

amormort (vt ka. 'natüürmort')

Mu mõttetasandikul

äiksepaiste

Su tundemaastikul

on roostes Põhjanael

Me kokkupuute

olematuil suudlustel

koirohu kirbe maitse

ja käsikäes me vahel

vahe käik sees

kahemehesael

Let's lennata!

Hellad me velled!

Let's põleme heledalt,

ereda leegiga

laenude laastutules,

pärituult 

reisime, mängime

kõrtsis, kasiinodes -

livin' la vida loca,

las lennata pappi

las põleda,

mull on meis sees,

kas kuuled!

Hellad me velled,

las halame haledalt

hoiame kerjakotti:

lapsed on leivata,

võlad on jõledad -

kolinal kohtus

pankrotti.

videntur boni momenti

Me ikka veel lapsekingades riik

teeb kõik ja pingutab üha

väljast jagatava välise

kõige-kõigema

tunnustuse nimel.

Millal saame me piisavalt

küpseks,

et teha parim me suutest

sügava sisemise rahuloluga

omaenese heaks 

enda sisemiseks

rõõmuks

rahuloluks 

ja vaikuseks?

Millal me lõpetame 

mõõdikute seadmise 

igale panusele

igale kaalutlusele

ja hindamise,

kas see, mida me teeme

on ikka välist kiitmist väärt?

või

kui seda kiidukihutuse tumedat metsa

poleks me ees,

ehk kuuleksime 

omaenese vajaduste järve

kohinat.

Kas siis selle maa teadvus ei võiks

mõttetules ja teadlikes tegudes 

kestvat häädust endasse otsida?

A-täheta Armastus

Silmitsen sinist Su iiristes,

mõistuse keelitust trotsides.

Ulmi-imesid otsides

ilmsi, uneuidudes, 

põhjuste-seoste 

põimeis.

Linnutee piirides,

miljoneis

linnuliikide

linnriikide

tuulelippudes,

meresüvikusiniseis silmes...

Leidub, leidub ehk

võrdset Su

iiristekimbule,

mille nimbuses

kirglike õhtute

õhevil

hõllenduses

me

hõljume,

põimunud embuses

kui ürgmeene Veenuse

enese juustest 

pletitud keeltel 

helisev pill,

mis me mõlemi sõrmitset' - 

õide

me puuteist 

on puhkenud viis.

Need helid,

nende

löökide rütm

meie

piirituiks muutunud

kehis

on 

üks.

Baltiiski Henricusovitš va liba!

Me hoiame nõnda ühte,

ehk

vähem

ebalevalt kui kord Ebavere mägi.

Me pinnal puuslikud on võõrad

neid kummardada Mats ei soovi,

kuid kaeb: sääl 

koogutamas kogunenud

zombistatud teadmatuseikkes 

punaudus uitevägi.

Me hoiame nõnda ühte - 

me aja loos, mis kahesilmavahelt

on aja vardail kangalõimest 

kaastundelohakusest bona fide

lahti lastud.

Aeg on!

Kas meie hoiame

end nõnda ühte,

ühisena 

ebamaiselt jõhkra

vaimupimedusevägivalla

sõdade ja 

unustuse vastu?

Mõtteanesteesiakliiniku märkmed. Dementsus.

Eluluitumus üksluisus - 

lõkat-likat 

dementsus va luisk

üha kiiremalt

luiskab - 

mäluväsimust niidab

päev-päevalt

lühemaks

aja vahedaksihutud vikat.

Kohus kui ÕIGUSSUUNAMUDIJAD

Iga kord kui valitsusi vahetub,

töösse lülitub taas

menetlusreform.

Laual seadustikke üha vaheldub,

veebi helendavas aknas

materialiseerub ahjuvärske norm.

Positiivselt poolelt -

praktika ei jõua kivineda,

kohtuveskid jahvatavad 

vilkalt igast viljast.

Mõttel  pole aega  laieneda

ega aheneda - 

ta dünaamiliselt kulgeb

üle koormiste, 

veel Tallinnana valmimata

menetlusesillal.

Saav. Olev. Rajav. Ilmaütlev.

Aeg pakib hetki  krooniliselt kokku

jääb mõnest põrandale kild

ja mõnest hinge pind

Lööb mõni mälestuseriba

visalt hinges lokku

ja mõni tõuseb lendu

nagu lind.

Aeg igal aastal muutub aina vilunumaks

nii pakkimisest ühel hetkel

saab konveier.

Käib kohakataloogi otsing üha kulunumalt

Ja järjest udusemaks tõmbub

ringilippav seier.

Me endi aeg, 

see veider vennike me sees,

ta suure Aja väike veli,

kel kõrvus kummaline heli

ja kannul tuttavsilmne

võhivõõras Alice,

kui valge küülik 

hüppab üha 

ühte-teise-kolmandasse urgu,

maa all ja peal, kus 

laiub

überveider palace.

ANAGRAMM elik soovimatus tera-peta-eksa-zeta-jotaagressormõrtsukat v.p.-d nimepidi nimetada

Pilt - inimvarud.

Lamp triivinud,

vaimud pirnilt...

Mandrit piiluv

invaliid trump.

Diivanil trump -

vladimiri punt:

mun(d)i varipilt.

Padrunit, Milvi!

(Luuletus on loodud EKI anagrammigeneraatori abil)

Allalastu

Maast tõusev turvistatud tulilinnuparv

lööb kahe peaga kõrgi kotka 

otse põrgu avanenud 

taevaluugist alla,

seab sõjajumal valmis hingegiljotiinid

süvanatsionaalses apoteoosis 

Z-kroonitute ja ne jüngre tarvis,

ning kurat isiklikult kääridega

igas põrgu ringis

neilt järjest maha kaksab 

küüsi, sõrmi, keeli, 

mikroskoopilisi mune,

sabasid ja sarvi...

Siis paharetid, salvides napalmi

ka viimsed karvad kõrvetavad

maha luuni

ja sealt edasi...

maa sügavaima süvikuhe 

need riismed saatan igaviku mutta

kõige kõlvatumma kõntsa

sõrgadega sõtkub

alla

alla

alla

alla

alla

.

.

.

... kui keegi kunagi ka

leiab mingid riismed sealt,

ei ole oodata, et 

võidaks

kehastunust 

häbiks pehastund 

kurjusele 

tema patud

andeks anda.

Saagu, saagu hingeturma, hullemat kui tuhat surma!

Ma võtan manasõnad Taevasõelapõhjast
ja külvan külma tuule hõlma Linnuteel:

kõik väed mis võrsund vanast ugri verest

ja toitu ammutanud mulda valat' vaenuverest,

Ma võtan manasõnad Ilmamerest,

Väesõnad viikingite ruunidest.

Kõik kihvtitaimed keedan kokku,

vallandan kõik tuulesõlmed tormiks

ja sõnun kokku sõjaloojail 

süngeist süngeimasse saatusse! 

Las iidsest igikestvalt pikem häbi 

matab nende põlved

ka seitsesada korda seitse põlve edasi!

Las nende tulevased põlvil kaikuda keskkõrvus 

veel sündimata hukkund laste nutmata jäänd nutt 

ja sünniootel elust võetud 

ema-lapse vappumised-valud 

needugu neil kerre!

Luupainajad las sõjasigitajail luid  

kui hooldekodus hukkund vanakeste kombel 

öös öhe rutjuda kui vaoksid oma tankiroomikute alla,

las nende ajukeskmes taevaluugid

ka igas unehõlma hingetõmbes vaakumpomme

lajatagu valla!

Las kõdunevad keeli-sõrmi juhtind närvid,

Las kuhtub kuuldamatuks kriiskeks kõneparaat

las silmist kaduda kõik helged värvid,

Las lihastesse lõikub teetanusse roostetanud traat

Las tuhatkordseks lajatab, siis võimendub 

ja kordab iseend

ne' verikäte läbi ilma toodud valu! 

Las iga pommi langemisse

kustuv viimne hingetõmme

saab häbikardiogrammimustriks 

türanni ja ta käsilaste rinnas,

las iga süütu surma hetke tulivaluvalgusjutt

saab silmaks dumdumkuulikirja korduvtsüklis 

kootud kevlarkindas,

mis Surm siidkindas toimetuste asemel 

on nende jätistega

kokkupuuteks  valmistudes

kätte vedand.

Maa ise manajana neab: 

surm oleks liiga liiga LIIGA lihtne:

ei kurja karistades kuriajaga saa

olla nõrk või  ihne!

Las piinelda neid häbist lõkendaval

sisemisel tuliriidal 

lugematuid päevi

et kuhtuksid ja mattuksid nad

elusaina ilmapõhja 

räpaseima kõntsakihi alla!

Neil, nurjatuimail, väravaid

ei eales avata Valhallas,
jääb suletuks allilmamere iga sadam,

ka  üheotsaviisat põrgusse 

neil pole mingit põhjust oota',

neilt jätistelt teispoolses jätkumist

ei saa ju loota.

Las kuhtuda ja tuhmuda nii ajas aina

aegamisi silmavalgus, surgu tajud,

las valuaistingud  kuid paisuda

mustmiljonkordseiks ajus.

Las äng ja paine viimse elutahte viivad,

las Surm neid hoida

kindla käega 

kuulikirja kindais

elusaina

F=n* astmes tuhatkordses

füüsilises valus

ja veel valusamas

hingepiinas,

et nende jõledate

kehade ja 

veelgi jälgimate hinge 

olematusse ja unustusse,

tühjusesse,

olemise vaakumisse

viia,

nii põhjalikult tühjusse

ja  olematusse 

las neelduda kõik need

kes ilma viisid sõtta,

et lõpuks Suurel Hadronite põrgutilgi

poleks ühtki 

osakest

neist 

kokkupõrkeks

võtta!

AO

Ah! Tšingis-Khaan pöörleks hauas,

Hunn Attila tõuseks üles, ja

keeraks oma koolnute väed

sedakorda itta, Moskva ja Valdai suunas,

kui Vene võimuladvik väidaks end

nende legitiimseiks mantlipärijaiks...

Nende ajal sõdisid mehed meestega,

lagastasid, röövisid ja tapsid 

pälvides jälestusväärsete

hirmuvalitsejate

ajaloolise häbipärja..

Praegu topitakse totukesed,

koolipingist  tulnud

verisulis

Loll-Ivanuškad

ahjupealse asemel

rauast hakklihamasinatesse,

ja lükatakse

uue maailmakorra sulatusahju,

mille ehitusprojekt

on mullast võetud

ja peab selleks

jälle saama...

Süütute mulda valatud veri

kisendab kirjeldamatul häälel

üle ilma

õigluse järele,

milles surm ja hullus

oleksid liidritele

karistuseks liiga 

lihlabased.

Nende päralt olgu

üleilmseks

igikestvaks purgatooriumiks

igavene häbi

igavesest

ajast

igavesti.

Oomen.

Ukraina Tulilind

See kevad tuleb teisiti:

tal surm ja vabadus on ühes pihus,

ja loiust rahutuvist katuselgi parem

on

kõrgtehnoloogiline varblane

kes nokka ihub

peites võõrad tulisuled

tiiva alla

ja

kõik mis ilmast talle tallel

kahe peaga kotka vastu

võiduks välja paneb.

MIS ON MEIL MUUTUND? e. tões ja õiguses loodud peremudelite taak

Pearu ja Andres koos õndsalt

ihalesid üht surnud naist.

Õigussõdades, kõrtsis ja kõntsas 

ei hoolind nad elavaist.

Ühel askeldas lambasihver,

teisel talla all karja-Mari -

kättesaamatult hõljus ne üle

õndsa helehäel-Krõõda vari. 

Nad peksid ja sõimasid lapsi,

naisi tõukasid endast ära,

laste silme all elajaid tapsid

kõik üksühe kiusu pärast. 

No mida me õpime sellest,

kui issanda päike läind looja,

mida õpime meestelt nendelt:

heldust, lepitust, hingesooja?

Lapsed kombe said pageda kodust,

kui täitus neil viimane mõõt,

väärkoheldud naisi sai rodu,

sealhulgas ka tööstsurnud Krõõt...

Praegu Pearul sihvrit ei passi

tuua üldsegi altari ette
Andres hommikust õhtuni rassib,

peret naisele lükates ette.

Nad kõrtsitand, kaklend ja praalind

purjuspäi rallind külade vahel,

siis, nahistand valmis paar titte,

DNA-d testind  kohtusaalis.

Eks Pearul, tal on must Bemar

lubadeta ta paarutab ringi, 

Andres liising-New Hollandi heedri

vihast keerab kraavi peal plindri...

Üksühele ära pannes

saab sada komöödiafilmi,

neist ühtki ei näidata Cannes's,

pered pakku saand mahalöödsilmi...

Nüüd alles need saagad saand tuure 

aastakümneid on söödetud ette:

tões ja õiguses eestluse juured:

eided vait, lapsed vakka, vits vette...

luulesõnavaras pladistaja

ma seisatades ajas surun selja

vastu sõnamüüri

ja lasen üksisõnu endast 

pärivoolu läbi jõena

ei kuuluta ma ühtki rida

ülema või tõena

vaid luuletuuletallajana

liuglen, riimivesipapinagi

sukeldun neist sõnalaineist

vältimatult 

igikestvalt 

läbi.

 

NEO! BELLUS MINIMUM contra PARENTES

... me lastest kui kalleimast varast

tegime pajukisaajad,

peavad paluma päevavarast -

armu asemel almust;

kalkust, kibestust, kalmust

kuust kuusse tilkhaaval võtma,

et toita

eksalteeritult

ultimatiivselt normeeritult 

eskaleeruvalt komplitseeritult

sugupõlvede kaevikusõda.

Quo vadis,

amor?

LOOMISLOITS

Sina, sünge mu sorts,

teed oma taidõieteega

mu südamesüüle

ringid

mis muutuvad paberiks,

hõbedaks,

kullaks ...

Sealt edasi kunagi

mureneb

mullaks...

Me ise rooraagudest

lootsikuga,

üll

loodud ja nopitud 

väikeste laulude

narmad,

maailma vahejaamades,

igasadamaeestlase

koduigatsuse

randadelt

pageme üle mere -

ühtes ja heitumata,

sest

me koduks saab

üks lendav saar

mu 

üsastvõrsunud 

suguvõsale

mille juured

me südameis 

sügaval maas...

Ju lapsena unistasin ma...

Kui ma kolisin romantilisele rannateele

ei unistanud ma

aknast näha merd, ääretut, otsatut...

piisas taamal mühavast männikust.

Männik läks lageraidesse.

Kui männik taandus mu mälestuisse

ei unistanud ma

aknast näha merd, ääretut, otsatut...

piisas laukalompides lompsivast lepikust.

Lepik läks energiavõsaks.

Kui ma vaatasin oma aknalt

romantilisel rannateel,

nägin merd, ääretut, otsatut,

ei unistanud ma

näha

tõusmas vahutavast veest

neljakümmend

vägevat 

tuulikut,

ja elektrijaama 

huugamas nende ees

kaablid rinnal ristatud,

et luigekene-lind

ei kümbleks,

haug pageks 

valesilmsesse nakkevõrku

ja vähid...

no nemad,

neil veab,

nad koliksid

meie

sisemisse 

kosmosesse.

Kui see mets vaid

me ees oleks!

CIVITAS ELECTRUM

E-riigi essents ja eeter

e-elab elektrikaablis,

ta valgus ta tempel ja teener

tulevad e-kandelaabris.

E-riik on modernne ja ülev

nooblilt kõikjalt on kasutuspõhine,

kuid, kui viimane kustutab tule -

ta corpus on kustund ja tühine,

ta juris on avamatu,

ta meisse ei laadi end üles.

Pimevallas on hoomamatu,

mis  ilmakord on meitel ühine?