Aastalaast

...vahel tuleb lõpuni põleda,

sütest teemante enam ei saa,

üksi uidata kuumas ja kõledas

sinna, kus kohtuvad taevas ja maa...

... vahel tuleb lõpuni anduda,

ühist üksteisest enam ei saa,

nutta tuulde, kui vaja, siis vanduda,

rannal, kus lõpevad taevas ja maa...

... vahel tuleb lõpuni lennata

puistada tuulte südamelt taak,

õhku kanduda, tühjusi emmata,

kaotada enesest taevas ja maa ...

... vahel tuleb lõpuni triivida

tüür on läinud, tuult purje ei saa,

sihitult, piiritult stiihias viibida

udus, kus haihtuvad  taevas ja maa...

Hera

Lauludes ei ole 

täna mul minoori,

vaid mažooris raev las

põleb lõpuni.

Amatsoon ei kanna

õrna pruudiloori,

silmis sulav teras,

lõikab lõpuni.

(inspiratsioon filmist "Sõrmuste isand: Rohirrimite sõda")

Historiaanlik düstoopia

Linnatänavanurk on ootavalt tühi - 

kunagi müüdi seal pirukaid,

kooperatiivides enne pühi

suhkruvatti ja kleepekaid.

Segased ajad ja segased suhted -

lepalehtedes krabises tuul

putkas valuutat vahetas uhkelt

onu, kel kilgendas kuldhammas suus.

Edasi putkast sai  burksi ja friikaid,

õlledest kirendas alkolett,

siis tuli masu ja COVID ja riik vaid

kaugenes putkadest kurakätt.

Laiali tassiti aknad ja raamid,

küllap neid keegi kusagil vajas 

tühjaks jäi tänav, suleti baarid,

kauplused, kohtud ja politseimaja...

Väikelinnade rahulik õdu

liidetud ühte on seekide patta,

Koolidest kujundet hooldekodud.

Kalmistud korras, veel on keda, matta.

Putkad on kihevil, putkad on ootel,

nendes taas ruumi on nišitootel:

riik tuleb tagasi, tuleb me juurde

putkades, kauneil ekraanidel vaid.

tõdemus

Jurist ei ole luuletaja,

vaid sõnakaalujast turist,

kes diletandi õhinaga

kui Pegasuse prokurist

välkväisab oma põhiajast

üht muusat

kõrge kunsti majast.

Hingepideme laskemoon

Käärib ühiskond ühiste

raskuste tõrres

aade mädaneb, kuhtub

ja mandub.

Kõrgeks tugevaid

ülivõrres

hukukindluse hirm võtab

kiita.

Tarduv saamatus mõttesõrmis.

Taamal laulavad

kullased.

Vimm lonkab kui hatune peni,

koon luider ja

mullane.

Ahas aegade vari, mis hulgub,

kirves põues ja

regivärss suul,

sääl kus on tühjenend õued,

võsavillu ei ulatu tuul...

 

Kas nendega ühte heita

suudaks raudsete regede liisud,

kelle kaugel kullatud küüned

ketrust katkuna pelgvad?

Kas need liisud ja koolevad koerad

võtaks lillesidemeid liita,

kliimapagulustuhina kannul

taluõuedel muru

niita?

Mitut Viplalat on vaja?

Vipid viplalate hõimust

tinistasid vapralt võidu,

ei nad ärple,

ei nad skoori,

ei nad koondu ühendkoori,

tinin diginiks muteerund,

paralleerund, eskaleerund,

ID-ind, mestind, registreerund,

permanentselt persistentselt

tiigri ää evaporiseerund,

aurust suduks kvantmuteerund,

kondid peitund pilveloori,

mille vahelt kumab võimu.

Rahvas aga, 
               kuulab
                           nõidu...

Kassikaku päevakaja

Kanakullidel on vaja

sissekirjutuseks maja,

hapram veelgi kassikakul - 

kes küll talle katust pakuks?

Tuvastada end ei lase,

kus on üldse pesaase,

kust ta saab, või mis ta sööb...

Metsast võtaks tuhat tihu,

kakul hüüd ja tühjad pihud -

huugab harvestere öös.

Hommikune leid

Öhe varjus tuhkatriinu

klubiballilt koju ruttas -
tee viis üle vallikääru,
printski vähetuttav.

Kell lõi lööke tosin täis,
seljast kleidikene läind,
ripub nukralt pargipingil,
tuhkatriinule jäid stringid...

abitueluloits

Kurja kõrkuse kõverad küünlad,
jalaks heitliku helluse hõbe,
tahiks tundlike hingede süümad,
vahaks andestus-armastus sõge -

nii nad pusivad virvavalt põleda,
tuues hirmuseguse kõleda,
mustis lagedes ladestub nõge.

VÕRGUTAJA FOPAA

Mis on, mis on masterplan?
- sellel suvel kirsse saan!
Kas ka täitub masterplan?
Vapralt kirsse võrgutan.

Laotan võrke, sekka loori,

kuulan metsast vilekoori - 
rästas räuskab, vares faaksub
pasknäär nurgas tüli naaksub.

Ladvaokstes kostab sahin,

suurnokk võrke kurjalt vahib... 

Ülehomme keedaks moosi!
Linnud pannud kirsid loosi.

Mis mul tühjas pajas keeb?

võrkudel vaid augud sees!

elukubjas

Karmus on mõtetes 

menetlusnormiks,

mu süda ei hangu,

ma tõmban end normiks!

Õnne ei tunne, valu ei piina - 

töösse ma upun,

sesse mõtted kõik siirdan.

Uneulmades eksil ja uitel

kaugustes tummade tunnete luited - 

keeran neil selja,

mõttes röögatan tuulde,

naeratan reipalt,

kui hambad löön huulde.

Kahtlused külmuvad 

horisondil - 

neil järgi ei vaata, 

ja nendes ei songi.

Päikeseusku

Mu lapsed on mu 
uksed päikesesse
Uksed isiklikku
ajamasinasse
mis osa
minust viivad tuleviku 
teele.

Nad näevad
seni nägematut
käivad seal,
kus pole
ulatund 
mu jalg.

Ma ise jään koridoriks
kus kohtuda
ka siis kui
koridorist 

on
saanud 
üks triibuline
tolmunud tekk
tillukesel põrandal
kesk 
aegade tolmu.

externum via internum

Jääsüü moodustub pragudest,

mis kiirguvad löögihaavast,

tulesüü moodustub leegiharjust,

mis tõusevad puusüüsöest.

Puusüü moodustub

igast lehesahinaaastast,

mis vaibub valevvalgeisse

vaikimisisse.

Ole,

kui suudad,

tuldsülitav,

süüta tulitav 

söetükkidel

piiskadeks

pragunev

jää!

Tee tee

Üks keel

üks sõna

kui multiristtee,

mille iga haru 

viib

erinevasse Rooma,

olles teel

teed teed,

tee,

tee

seda teed,

mida teed,

kuid

olles kuid

kuumal teel

kuum tee

teeb

südamest

terase.

bellum parentes ultimus

Ühe süli ei sütita tuld.

Hääles ööbikuhela ei häili.

Teise laulude liustikujääd

tunde tardunud laava

ei pälvi.

Kord õilmitsend

elu- ja meiupuud

elu külmunud nõlvu

ei võlvi.

Hephaistos nörrinud

Aphroditega

sääb-sepistab-saeb 

üha puzzledeks

neidsinatseid

sugupõlvi...

Lõpuks

üks vaid me üle on muld.

koduvägivallahällilaul

Ühiskondlike 

moraali(tuse)normide

hälbel on välp

ühest purunemisest

igikestva eneseotsimise agoonias

kus teostuseni

ei jõutagi,

momentaalne

kui

kapsalehe alt

mõttepimedal hetkel

silmipimestavalt

leitud

pealiskaudne 

juhuühe:

käkaskaela

kaela ja sängi.

Kui ei vea,

siis

polegi

Nipernaadi,

vaid töötu

kes vanglaleivalt

saand linnaloa

järgmise süüdimõistmiseni.

Kui veab,

siis läeb kinni,

enne kui 

tunda saab

koduvägivalla kõrgemat määra,

saatjaks

veelsüütalapsed,

keda eluaeg

saadab sajatus:

põhjatu rahaaahnus,

piskut

aganaleibagi andmata.

Visioon

Hiiglaslik õigusmarket,

üks ja ühine,

talaarides kassapidajad,

rahulolevad kliendid,

avatud 24/7,

tule dressides, pidžaamas,

peolt või vannitoast,

teisest riigist

või kõrvalmajast - 

oleme alati avatud!

Meil on 

boonuspunktiprogrammid

(mitteretsidiivsed),

tuulena läbituhisev tugipersonal,

peamiselt AI-tatud toed

(mitte tõkked).

Teenindame üleilmsel 

tippkvaliteedil,

ülehelikiirusel,

ülima sooviga olla üks

ja teenindada

üksikust üldsuseni,

luues lahendeid

mis ühtpidi lugedes

on kristallselge kukeaabits,

teistpidi lugedes

kõrgekvaliteediline,

defineeritud,

tuvastatud,

analüüsitud, 

motiveeritud

sajadigilehine,

kohtupraktikat käsitlev, 

kõrgjuriidikast nõretav

veatu

täiuslik,

õige 

ja õiglane

otsus.

Ääremärkus mahub

üleminekuperioodi

autolavkasse,

linnade vahele

põlveotsas pilve kiigutades

kõrvaklappidest kahinat kuulates

neidsamu briljantseid

kahtpidi selgelt loetavaid

otsuseid

kibekiiresti käkaskaela

üksteise otsa lükkimas,

nagu keskaegsed 

kasinad mungad

roosikrantsis

helmeid klõbistades

pimedas kongis,

kõigi patuste elude

parandamiseks, 

lunastamiseks,

rangelt

Raamatu 

reeglite 

järgi,

iusticium audimus

Rändan hingede hurtsikuis,

katedraalides,

tühjades tubades,

täitunud saalides.

Hulgun hirmudes,

valusid vaatlen -

veendumust nügides

tõdesid taatlen.

Üks hääl, üks klaver, 
Bach 
ja elamise lihtsad
kihtsalt
keerulised mõtted
kui
üle
tunnete klausuuri friisi

serva 

piiluv elulõngaõis,
silmis küsimus,

kas kurbus
võib olla
tunnete
eluvesi,

et

elust enesest võrsuvais õites
saaks sügisehärmadeks valmida
kevadsuviste mõtete
kirbemagusaltmaitsev
mesi?

ReplyForward Add reaction

Menetluspraktika

Päevast päeva me heinamassiivist

taga ajame nanonõelu,

copypastede retsidiivi,

seadustähede taevasõelu...

Nii rinnuli-ninuli lookas

veel niitmata heina massiivis -

kuidas võiksime samas ka toota

Semiramise aedu kursiivis?

lahutusanatoomikum

Elulinnamäe kivisel nõlval

laiub armunud paaride park,

käsikäed uitel Musumäel

armus rumalaim targemaist tark,

kirge meele ja mõistuse hõlland...

Pargi serval, sääl Musumäe taga

losutab lagunev hoone,

viib vermeissetallatud rada

aadripingini armutuiksoonest.

Tohter toimetab näiliselt tuimalt

vööni vihaallikais kahlab

sõnavalinguiiles jääb kuivaks

ja suhteid kiretult lahkab.

Skalpelliks ta pihus on paragrahv

lahkab fakte tunnete luudelt:

ühest kodust saab äkki kaks,

tundelaastude tuli kaob tuulde... 

ja see natuke ühist taaka,

näpuotsaga vara ehk juurde,

armustarmutuks ühised aastad,

lävel lapsed, kes purevad huulde...