keskeakriis

Su  mõtete Munchilik karje

me tunnete keskpäevalael,

mu südame pilkane pimedus

milles viimane lõoke

meeleheidikuna

püüab aimata,

kas on veel

hommikut...

Su öökull

huikab üha

me ängistet sängis,

meie,

libanotid,

oleme olenemata

me süüst

üdini

väärispuitunud:

peitunud 

iseenese padrikutesse

hooldusraide eest

kesk energiatimevat võsa

ilma villemiteta

ilma

ilmata

ilmatus

laiuses,

Yggdrasili laastudes,

üksüheta

ühteta

ühisosata

ühtimissoovita

sootuks

soostunud

armuallikate

armkoes.

Koelmud on koolend,

koolmekohti

keegi enam ei adu.

Aovalevas valedesadus

jalutab jalutu

leidmata

leidmata radu.

Kesk kadu

üks madu

lookleb

lootusetuse

kahelehises 

ristikheinas...

JURISMUSPRUUDENTS

Corpus Iuris on tunnete seek,

sõnasendiveeretajate salaühing,

teooriapõhiste loitsude

paragrahviks vermimise

töökoda,

kus loba

ja õhinapõhisust

eitatakse,

ehitatakse

õhukeste ridade kohale

ladina vispliga vahustatud

õhkõhukesi virtuaalkatedraale,

mille lennukad

praktikad ja

kõikehõlmavate 

kommentaaride kaared

kõrguvad

Toomemäel,

Toompeal... 

Ja õiguse allikas

voolab välja

tavaõiguse kitsast sängist

üle europaradigmade

unustamata me

ugrimugrijuuri,

mis 

nähtamatu punase tindiga

on joonistatud

igasse lepingusse

et talupojatarkus

saaks maltsana jaurata

maarjamaakaskede 

paragrahvideks põimuvate 

tüvede vahel

joostes

Andrest ja Pearu

kohtust kohtusse

õõvasel õhinal

otsimaks

õiguse Püha Graali -

igaühele oma 

objektiivset
kõikevõitvat tõde

läbi 

pisikese subjektiivse

negatiivi:

uks

Üks(+)kõiksusest, 

millele prõmmivad

Vesipruul ja Tatikas

pilluvad

üle klikijanuse pealkirjaaia

kommentaaride kõngenud peni

neljanda astme sõnasõjalevelil

ühiskondliku ventiili aurupilves...

võitu või ...

Kas kaal
saab sellest kaotust või võitu,
kui võitu on võicroissant
ja hummusevõiku?

PÕUAÕUN

Põuaõunte pakatavas punas
pilgeni on päiksepaistepattu,

põsel õhetava ehalooja kumast

õrnalt-õrritavalt 

läbi vappub

tulevikutalve

tuudaimmaigulise

nälja ette näpistavat luna

keset kõrgpandeemiliselt 

kahvatuvat katku.

Idüllimurdja

Mees, viimseks ohumärgiks on,
kui Sinu koduhaldja silmis
ühtäkki lõikav laser vilkumas
kui võikas ulmefilmis.

Ja naine, kullake,
kui mehe paned
sõnadega

lapse kombel nurka,
siis tema jaoks
sind lõpuks
katab tihe

tõreduse
burka.

Nii lihtne jalaga
on lüüa üha uued
uksed lahti:
küll pärast neid
siis kohtus 

paugutab,
see, 

kellel selleks mahti!

A-SOTSIAALMEEDIASTAAR ekskrementaalfilosoofiateaduskonnast

Sotsiaalmeedias on
oma asotsiaalid.
Neid puudutada keegi
eriti ei tihka.
Ei ole kindel, mida nende
aju ihkab,
ent kindel on,
et see, mis ajust väljub,
Anti-Midastes
surmtõsikindlat
on 

muteerunud
fekaaliks. 

Tädile

Need jutuvestjad meie 

lapsepõlveradadelt,

need lood,

mis suigutasid 

päeva lõpul unne,

... need käed me

lapsepõlveradadelt,

need, kelle käsi sättis

tekki, hoidis

alul ülal

esimesi samme.

Me saime hoogu,

samm ja paar,

me

läksime!

Me elus oli hoogu,

minekut, ja

ühe vähem aega...

.. nüüd jälle ühed soojad 

hoidvad käed 

on langend...

Taas ajaliivalt jäljed

lendu läevad

ja 

mälu uitel

radadele,

käed avasüli

välja sirutatud,

vaikselt

seisma 

jäävad...

Tänusõnad

Ühtäkki  lõpeb aeg ja samas:
kõik on alles alguses
on lõppemas üks väike lõik,
kõik suur
on alles ees!

Koos mindud tees

on eriline iga üksik hetk

ja üksik hing - 

kõik see taas uuelt

terendamas ees: 

teel üles

algab 

vastne 

ring.

Sulg-sule haaval

viie aasta vältel 

saadud tiivad

päev-päevalt

enam kannavad.

Ja järjest rohkem juurde

tuleb õpetajaid 

neid,

kes sulgedele 

edaspidi

värve 

juurde annavad.

Hetk ajas tänada on mõttepesa, 

Sütevakka,

mis on leegi andnud,

ja kõiki neid, kes

meie 

kallid

noored tiivad 

enda hoolde võtnud, 

ja nad 

värvidesse kandnud!

Libahundi presumptsioon

See hetk, kui  tõel ja õigusel 

uinunud Tammsaare 

pani selja kokku

libahundil ratsutanud Kitzbergiga 

sünnitas

ühiskondliku kiusu  

koletise: 

"Naine, oled liba!"

Lasteias, koolis või parlamendis,

ükspuha,

klaasist lagede vahel

võid olla vaid

vait  

nagu Lumivalgeke - 

kaunis silmapaar

suletud,

suu kohal,

huuled kokku pigistatud

ümber

sõimusüljepritsmevahust

mürgitatud

õunasuutäie.

Kiusamise

põhiõigus

on pisimalgi 

pöialpoisil.

Sest, see Tiina,

vaata, no vaata teda,

tema on libahunt!

Kuidas muidu ta julgeb 

niimoodi

ise

esile tükkida,

püünele pürgida.

Kes ta, lilleke, selline on?

Kaasaegne

stagneeruva mõistuse,

möirgava matsimaskuliinsuse,

õevase suguõeõeluse,

karjuva kadeduse,

lokkava lolluse 

toodud, 

vaimu vaesumisest võrsuva pimeduse

sõimkultuurses kolkamentaliteedis

kesk patriarhaadi pühamut

asuvale

labase lastaia- ja koolikiusualtarile

asetatud

ohvriloom.

influencer

... ja kui me ei saa ja ei suuda
vaos hoida iseend,
ka siis kui me mõttelend 
omab õhupalli ja luuda,
kus 
korvi kokku kaheksa puuda
väärmõistete soolakotti 
on kivinend,

siis vaimus me tahaks ja suudaks

joosta suurmeeste jälgede ees,

kuid meie mõtete pisike Juudas
loeb näruseid
seekleid
me sees
konverteerides klikivaluutaks
mis tuua võiks võimatu lend!

DIgi-digi-digi-digi-digi-di...

pilvetupsud pilvemaal
põrgatavad andmeid...
rügab-rassib rüperaal
infi juurde tassib:
isikustab ühed umbeks, 
põhiõigus
erodeerub,

pilvepõjas puhas rüsi
kuhjub-kuhtub-kompileerub,
korrumpeerub.

Ajutaju eutrofeerub
vale vaob ja
upub tõde,
üldhumaansus
denonsseerub,
formalism kui ülem hõbe-
ülem kulla-
koormaist,
tuleb 

üli-

tunnistada.

Ülikiires andmetulvas
vaikib vaistki,

viimsest avalikust laevast 

ID- postpartum

koherentselt
lahkub
tõde,

armas sõber,
kas ja millal siis,

kui üldse,

nägid

andmepuude taamal

lihtsalt
metsa?

UUDIS- ja UNARSÕNADE E-ristatud E-LU

Esimene vasikas

ei taha aia taha minna,

ta läeb nutiseadmesse

ja reloadib, apdeidib, apgreidib,

siis salvestub sinna,

instas end imetleb,

messeris chatib,

discordis ühendab

kõigi maade gamervasikaid, 

kes

igavestiõitsevaid võililli

levelite kaupa 

konsumeerides

kasvavad

e-koolis, 

ja kodudes  e-leviteerides,

reaalsust ja igavust

e-limineerides.

E-elu  e-esm2rgid

uhked ja  normis - 

kasvada vihaseks

unicorniks.

Tunnustatud Eesti maitse

Laisad lagled Laadogalt,
linnud valgepõsised,
reisil töiselt tõsised,
külalised kaugelt maalt,
kutsumata
pistsid  põske, 
panid pintsli - 
(jätkus isu!)
sadu aakreid talivilja,
ehtsat Eesti rukist-nisu.
Pääsukesemärgiga!

Kes see maksab memme vaeva,

tasub taadi viljaseemne,

paitab traktori külvikut,

hüvitab lörtsitud kõlvikut...

Kopralugu Kanadast

Kopral kauges Kanadas,
naine  köögis pahandas,
tuju morn ja nägu vissis,
silmad pahameelest kissis,
nõudis netti, Wolti, kokka, 
sest et seda vana rokka
tema rohkem küll ei keeda,
instas pigem aega veedaks.

Kobras, vaene vanamees,
kaelast saadik mure sees:
kuidas tuppa tuua kaabel?

elu hoobilt oleks noobel!

Kobras kaugel Kanadas

haudus plaane salakesi,

kõlgutades jalakesi

siit- ja sealtpoolt nurki rihtis

et saaks tuppa tuua wifi,

kaeda chikke Kanalast.

Kobras ujus maja manu,

hirmutades parte-kanu

kaksas kaableid, krabas ruutri

padavai siis nagu skuutril - 

ruuter loovis kopra taga

kaabli otsas rallirada.

Kuid kui kobras koju jõudis,

ralli temalt lõivu nõudis:

kaabel kaasas, ruuter läinud,

nagu poleks üldse näinud...

Et ei läheks juhtmed raisku,

kobras, peletades laiskust, 

kähku vedas kaabli seina,

ruutri saab ka uue leida!

inglilugu

Unejutus tolmuingel
istub tasahilju õlal,

issi nõnda õhtul luges,

igatsus mul hinge puges:

tahan et ka minul ingel

elaks vaikselt voodi all!

Tolmu jätaksin ma talle

voodi alla täitsa alles - 

emme näeks siis vähem vaeva,

üle jääks tal vaba aega.

Vaikselt voodi alla piilun

ennäe imet, valgusviirus

tudub ingel-silmatera

kiisu kombel unekeras.

Pühapäeva õhtust saadik

seilan rõõmsalt õnnepaadis:

voodi all mul elab ingel

rõõmu toob ja paitab hinge.

Laupäev jõudis, emme nõuab

et mu tuba puhtalt säraks.

"Oota, emme,  seal on ingel!" 

jõuan talle ainult öelda.

Emme ütleb: "Mängid pärast,

ingleist jõuad hiljem mõelda!

Pessu sokid korja ära,

voodi alt vii riidekringel!"

Meie armas eluKASS

Kiisul on vurrud ja kiisul on kõrvad
kiisul on karvad pehme kasuka sees.

Issi on kuri, et kiisul on karvad

mitte ta küljes, vaid suhkrutoosi sees!

Kiisul on vurrud ja kiisul on kõrvad

kiisul on kikud ja kare roosa keel.

Emme on kuri, et kiisul on kikud

mitte ta toidus, vaid kaktuse sees!

Kiisul on vurrud ja kiisul on kõrvad

kiisul on küüned pehmelt käppade sees.

Venna on kuri, et kiisul on küüned

mitte ta käpas, vaid näppude sees!

Kiisul on vurrud ja kiisul on kõrvad

kiisul on mootor kuskil karvade sees.

Mina olen rõõmus, et kiisul on mootor

mis nurrub,  kui paisid ma kiisule teen. 

27.01 sellel aastal :)

Segaste aegade tuuletõmbuses

pandeemia painavas embuses

valgetes virtuaalakendes

kirgas ilmutus

säravaks

hetkeks:

sõbrad ja

tuttavad,

kaaslased

ajas nii ruttavas

karantiinirutiinis

maskidest mornis vitriinis

elu tulena,

mälusütena

paremate päevade

ootuse vakas:

küllap see suvigi

ükskord taas

hakkab,

küllap

pandeemiagi

lahtub ja

lakkab!

Hea olla on

hetkes

kontaktitult koos

lendvaaegade

lendvuses.

Lugemiselamus

Kui keset keskea halli miljonite varjundite riiki

ühtäkki kohtad habrast, haruldast 

ja lumivalget

hingelinnu liiki,

kel laulus 

esimese kire 

tühjakspõlemata lõõm

on külmunud kristalliks.

Ta peletab su päevast

kõike kiivalt katva kaitsva halli

ja tema laulu

selge sõna

sõõm

su hinges 

hetkeks helahtab 

kui 

esmakordse 

armu 

ahastusel eelnev 

rõõm.

2020 negatiivne on positiivne

See aasta andis selgelt mõista, et

kollektiivist tuleb

kollektiivi huvides irduda

ja individualism on

negatiivsuse alus

ja positiivselt

globaalne.

See aasta andis tunda,

jagatud aja ja hetkede

tegeliku kaalu ja väärtuse.

See aasta andis meile

teadmise, et meie päralt

ei ole igavik

ega igavus,

vaid

oma elu

tuleb ise täita.

Oma elu tuleb

ise elada,

iga hetke

tundes ja tajudes,

kohal olles seal,

kus te tegelikult

tahate olla,

vaadata sinna,

kuhu tegelikult

tahate vaadata,

hoida seda,

mis tegelikult

on kallis.

Eraldatuses olles

oleme sunnitud

tõmbama kardinad

enese eest

panema kõrvale puldid ja klantspildid,

sest

e-elu on üksnes vahend

päriselt kusagil olla,

tegelikult midagi teada,

kaugelt kellegi kalli

mõtteid

kuulda ja hoida,

kui kätt ulatada ei saa.

Kaunist, head, lähedast,

mistaheskoosseisusperekeskset

(peaasi, et käesooja ja IRL*-õnnelikku),

tervet, mõistvat,

ja paremat

uut aastat

meile kõigile!

__

*IRL - in real life (poliitilised seosed puuduvad!)

Montezumaatiline vandenõuteooria.

 Mul on vandenõuteooria,

et Emake Maa

haub vandenõud

meist lahtisaamiseks,

alustades kõigist

vandenõuteoreetikutest,

kelle keerukad skeemid 

inimkonnalt raha välja petmiseks

ja valitsuste salaplaanidest

masside kontrollimiseks

ja inimeste haigekstegemiseks,

sest

selliste ideede kandmine

ja levitamine

on vandenõu

primaartasandil 

inimeste vastu,

tehes nende

tervise vastuvõtlikuks

kõigile

tiirastele

tõbedele,

keda on hoitud

inimkonna

vaktsineerijate poolt

näljapajukil.

Võidukal Montezumal

polnud ju võimalustki

rõugevaktsiini vastu võidelda...

Ave, COVID, mortituri te salutant!

Rinnus veganvendlus,

kõhul sikspekk, 

peas koos 

mulk ja süvariik,

nõnna uhke ja hää 

on

olla

antivaktsiin.

perpetuum

Kui pessimistlik minust.
Kunagi arvasin ma, 
et sellest poliitilisest 
puuslikukummardamisest ja sambakarnevalist
viisile  für Aljoša, 
jaburamamaks kui
esitajate surematu polk
ja
haoandjateks  
hallid 
kaasteelised
kellaviieteelaudkonnast,
olgu neid siis
3, kes joovad,
aga tasse pesta 
ei jõua, 
või 101,
või vähem,
või enam,
(üks tühi tass
ees või taga, 
sest see pole ju 
minu 
tassike teed,
kuigi, katel, sunnik,
on ühine,
ja sõimab 
sealjuures lakkamatult 
podisevat pada!)
enam
hullemaks
minna ei saa.
Kui pessimistlik minust!
Optimist minus
jälgib jäise
jälkusega
reibast
referendumireilendrit,
mille varje
jäädvustab 
tundliku pintsliga
koopaseinale 
Bernt Notke
kahe
katku vahele.
Ja sel lõppu
ei
näe
nagu
koduõppel,
ja sel lõppu
ei ... 

JÕULUTUNDETULEKUTUNNELILUUGI AVANEMINE

Mu jõulud tulevad sel aastal

tasa tasa

hüdraulilise tõstukiga

millel plingivad

oranžid vilkurid

kabinetiakna taha

üleelusuuruse

kollases kiivris

jõulutuletooja

haldusspetsialistpäkapikuga.

Aga,

laudate dominum!

- pühapäeval,

jah, sellel pühapäeval

on esimene advent,

tasa-tasa

tulevad ka

tillukesed sussipäkapikud

üle laia

lagedale

üle legokirjatud

vaipade,

eelmiste jõulude

sussimänguasjadele

komistades,

tasa-tasa,

sest

väikesed lapsed

magavad,

suured lapsed

mängivad arvutis

ja usuvad pigem

koroonapühi

kui

veidras,

habemega(?) maskis

jõuluvana.

NEGATIIVSET jõuluaaja algust,

ja kõigile positiivsetele

häid

paranemispühi,

mask ette,

ja jõuluks

koju!

GAUDEAMUS! LAPSEPÕLVE SÜÜTUD, MURETUD...

Keskkoolilapsed või tudengid,
kõik nad teavad,
misasi on rebaste ristimine.

Gaudeamus igitur

Igasügisene hallide aegade
tudengielust tulnud traditsioon,
vana ja
iginoor. 

Post iucundam iuventutem

Õpetajatele traditsiooniliselt,
see traditsioon
ei olnud
sümpaatne. 

Post molestam senectutem

Kes kutsus seda repsimiseks,
kes retsimiseks.

Rööprähklemise multidimensionaalses
võimukoridoris
omandas mõiste
"repsimine"
elu tõmbetuultes
sootuks uue
värvikuue!

"Säh sulle
koolibussi!"
ütles Arno, kui autojuhiga
koolimajja jõudis...

aga  väikekooli direktor 
oli 
usalduse kaotuse tõttu
koolitoolide korruptiivse paigutamise pärast
vallamaja koosolekule
juba valla poolt 
vallandatud.

Vivat et /.../
et qui illam regit. 

Peatage referendum! Ma tahan maha minna.

Mu voodielu
on mu oma asi.

Riik, ära sekku,
ära vahi,
ära tühja küsi.

Ma selles avalikus ilmas
ei taha olla pinnuks
enese
ei avalikus
silmas.

Ma palun üht,
mu osa küsitlusekulust

las  saagu sissemakseks
sissetulekuta
lahutatud 
laste 
riigielatise fondi,
abiks-tuluks.