Mis? Miks?

Mis värvi armastus on,

ära küsi.

Mis värki armastus on,

mis ei püsi?

Miks äkki armastus on

must kui süsi?

Miks otsa sai? - Ah, parem,

ära küsi!

Patune põuaõun

PROLOOG 

Narva, Kohtla-Järve,

Jõhvi ja Toila,

Lüganuse ja Kiviõli,

I

Ida-Virumaa,

Lasnamäe,

Tallinna linnavalitsus...

Ajades segi regi- ja religioone

me ei hooma

et aja- ja kohahoovuste kohinas

meie tuleviku

tuiksoonis

on

Homo Soveticuse

monumentaalse

kollektiivse võltsmälu 

kroonilisusest

religoossuseni edasiarenenud

IV astme metastaasid,

millele 

ühiskondlikult kasulikku

ja lõimuvat

ravi

varsti

enam ei leidu.

II

Ehteestlasliku kolkamentaliteediga

kinnitame endale

Tõnissoni son'ina

uhkelt ja häält,

et neid saksu

meie õuedel enam ei leidu

ja  isegi need krdi põhjalastud 

parved 

võttis riik

sääda pealinna 

tasuta ühistranspordiks

ja muu meelehääks - 

no trääsa,

kas me sellist .....!

Me ei hooma,

et kolkas kinnisilmi 

elavad matsid

jäävad matsideks,

kes hävitasid püha reliikvia

(kui neil seda üleüldse 

kunagi oligi)

omaenesesõigsuses,

ning mingit 

"õnnelikku lõppu"

tegelikult

ei olnud ega tulnud,

hambaravi ei saadud,

õlu voolas poe taga puskarina, 

joodi edasi,

ja blondid

kaunitarid ratsutasid

rüütliratsude laudjail 

päälinna

tagasi

vaatamata

III 

Me närime 

peosolevast põuaõunast

igast küljest 

üha suuremaid suutäisi 

ja 

loodame, et meie patud

antakse ehk 

meile 

andeks

ja

nuheldakse 

me laste

kätte

(kui

neid üldse on

tulemas).

Luiteuidud

Keskpäev on taandumas,

hetk sügiskahkjas valguskumas -

veel kestab Heliose

ülevõlvisõit - 

ta kahvatuvas lummas

meid, 

kahte siirast silmapaari,

ninad tuules,

olla nähtud 

lainelaulus taganemas,

kui muulikividele põikas

liivavaluiteuit. 

Tempus fugit

Kevadjõed rõõmlevalt tulvlevad üle,

suveks taandub, ja süveneb mõõn.

Loius voolus ei peegeldu mure,

vaid vaiksete asjade rõõm.

All tüünuse ringutab mustavas sängis

taas kammitset' tulv,

sügis kuldsetel lehtedel mängib,

kevad tundub kui ulm. 

Septembrihommikune hetk

Käisin koeraga Koidulat lugemas

neljakooliristmiku pargis.

Vanade puude võrade all

noored hinged

teadmisi otsimas,

vahel ka trotsimas

iidne ja tulev

kihiti

käeulatuses,

Koidula igatsev vaim 

lehvimas

omaenese ausamba kohal

isamaa  rooside üle.

Aednike vilkad sõrmed

lõikavad roosid

igal sügisel õiekuhjadeks

pargiteeveerde.

Neidude sõrmed 

nopivad kuhilaist 

sügisõrnu roosiõisi

teele kaasa -

imeilus sõnum 

aegade vahel -

ilu taaskasutus -

igavene ja noor

lilleside

üle aegade - 

Eestimaa!

nihil semper floret

Iga suhe 

ravib meid iseeneses, 

olgu siis kasvõi 

inimpimedusest.

D-press+ioonkiirgus

Mul lennukad mõtted on - 

välja sõelutud Taevasõelal:

need mis on tallel

ja alles

on nii kehatult kõrged,

vaevuaimatavalt

külmsäravad

ülal ja ja kaugel,

et

vähemlennukad häbiga

hälbivad taevalaelt

põledes meteooridena

olematusse

ja 

nii ma ei teagi,

kus on mu võtmed,

kas triikraud sai välja

ja kass tuppa...

kes kuhu ja millal

pidi tulema/minema/viima

või tooma

poest pirne(LED) või piima...

ses 

kaoses mu ingel

ajab sõrgade klõbinal taga

oma saatanasaba,

ja

mu deemon

on kehatu kõiksus

mu taustsüsteemis - 

on õhk minu kopsus

ja veri mu veenis,

et

ma oleksin kreenis

ka siis kui kõnnin

mööda sirget planku

mäluookeani kohal,

mille

silmapiiril

vaevuaimatava kalda

kaugeima kuristiku põhjas 

vohab 

unarusseunustet

tilluke (kahekohaline)

ikka veel müümata

Eedeni aed.

TIIVASIRUTAJAD

Kui väike suline tibu

ühtäkki on kasvatand tiivad,

teeb ümber pesapuu ringe,

pea tuuled ta maailma viivad.

Seisad, hellus ja uhkus hinges,

hirm uhkamas südamest läbi: 

et ei väsiks, et alla ei langeks,

et osaks saaks au, mitte häbi.

Pea ta läheb ja lendab ja leiab

ka seda, mis üldse ei otsi,

avab maailmale ta enda,

kuid pesapuud sageli trotsib.

Sina, pesapuu, seisad ja ootad

mil ta tee leiab harva su juurde,

sa loed tema sõnumiridu,

sooje soove sosistad tuulde.

Ja ta lendab tuliseil tiivul,

täis tuhinaid puudutab latva,

siis läinud on samal viivul,

kord enese pesapuuks hakkab.

MEIE ARGIPÄEVAST SKANDAALI....

Aga kõikide kraakluste kiuste

me oleme mesilaspere,

kes üldse hoidmata ühte,

ei lenda ei maal ega merel.

Me lillesidet ei võta

vaid raksame elu tuld

liivakastide sõnasõtta,

kui me jalge all põleb muld.

Ja me meeletu tühisumin

ei täida tühjenend kärge,

kui me eetris on tühjusekumin

kuhu pritsime sappi kui kirge.

Esiisade Eedeni aiad

müüme maha ja tarastame,

laastutuld teeme uhkelt ja laialt,

selle laste käest varastame.

Ja me ikka üldse ei adu

mis milleks ja kuhu on loodud,

uhkab ahnus, kui kullasadu

aknast kilgendab omasoodu...

aga 

üle kõikide kraakluste ikka

me oleme mesilaspere,

kes lendab vaid hoides ühte

üle aja- ja ilmamere.

TOSINTOSINAPÄEV

Kaksteist korda kaksteist kuud

olen kandnud talaari,

seadnud sadade õiguste puust

intarsiaid otsusteks saalis.

Ja ne lõputu vaidluste jada

ajas eales ei kahane

mõnes pott peab mustemaks pada - 

selgust sellesse tahame!

Ja need mehed, need Vargamäe omad,

nemad eal pole väsinud ära,

tungleb digiakende taga

kasvav õigustekärajakära.

SISEKOSMOSEPUZZLE/DORIANGRAY

Kui su hing on üks

lõputu puzzle,
mil materjaliks
vesi, süsinik, raud,
nahk, teras ja kivi-
-paber-käärid,

sekka ka

aegade DNA-s

väärindet taud,

piltkirjas juhendit 

liivapikslites ikka veel

kribimas 

pragunend jääle 

hulgipuudega nornide

kirjatud kriit,

hurtsikus,

milles 

kõigi kadunud hingede

kangastelgedel 

lipendab

aegade tuules
üksik

rebenend
otsinguämblikuniit...

Jõuad punkti,
kus läinud on uksed ja piidad,
hingelrippuvaist akendest
lennanud tükkideks klaas,

puzzlet
edasi laod,
iga teravservtükiga
enesest
lõikad taas
kolm tilka verd...
miks

oh miks siis

needsinatsed tilgad
ei suuda
uhtuda punaseks
hingesüüsügavas
ringlevat
musta
ääretut
otsatut
auravat
kibedaltsoolast
sünkjaspõhjatut
ilmaotsatut
tedremunata
ürgkurjamerd?

Soolasambaks su südameõnaras
saanud on
ilmade puu,
okstel pargitud oravanahk
juurenarmastes pleekumas
ilmamao kahvatund luud,
üksik kotkasulg lipendab ladvas
ja kadund on õun,
üle ülevalt ülimaist tunnetest
uhanud
näljane leekivkuiv
põud.

Ja see õud sinus eales ei lõpe
ja lahti ei lase
ta on sinu hirmude jõud
ja su vaevatud unede ase
ta on sinu üle ja ümber
ja üha su sees

kui sa kõneled,

mõtetes vaikid

või naerdes end nead,

kannad kätel su ees

või õlgadel oma,

või võõrast-

est sulgedest

ehitud pead,  
sinu silmade taga
su Paabeltorn-puzzle end

lõpmatult üles
ja kõiksusse laob
niikaua kui
ärkvel või magad,
kuni süda Su taob...

Süda taob Sind ja sepistab
aegade alasil
saatust mis ulm,
uksel rabab reaalsus
oi tema on
tema on
otsatult julm...

Kevadrõõm

Üle lume lagedale

sulab krookus sinine,

õis viib ära talvevalge

läbi lumesulavee.

Olge rõõmsad, velled hellad,

lajatagu linnukeel;

helisegu lumikellad

poririkkal kevadteel!

EMA KEEL

Luule kõneleb minuga

elusääduste rütmitud keeles

mu pääs

mu silmis

mu meeles

Luule kõneleb minuga

minust

ja Sinust

meie mine-

ja ole- 

ja tulevast:

Elunektarist, lummast,

valust, raevust,

hingepuudutusvaevust,

tumeängistustummast...

Elu kõneleb minuga

luulekeeles:

mu luudes

mu sugupuudes,

mu DNA-s

kvantmuteeruvad

regivärsid

läbi süli- ja põimriimide

vabadusse,

mis tõrvikut hoides

ei torma

mõisaid põletama.

Sõna on säde

mis 

õigesti lausuina

tõuseb

südamest

taevasse

täheks.

Jääjälgedesse valgus videvikuhakul

pages,

ta õblukesil õlul

üle vetevälja vankus

ilmailu  valus koorem.

Ta teele jäin - 

me kohtusime

aja lävepakul,

ses

hetkes, 

millest viivu tagasi 

ma olin  olnud 

noorem - 

kui suutsin puu-

dutada

lumevalget

taeva-

lage...

Tänusõnad

Ajal mil militaarselt

iga okas meil loeb,

igast torkavast terasest

veel

tähtsam

on südamesoe.

Ajal mil tormid 

ja tulvad

tulevad hingedest üle

pimedas, mornis

ja lõikavad külmas

iga siiras naeratus loeb.

Iga jagatud rõõmuraas,

heldheledalt pillatud "Tere!"

kannavad meid üle aja,

hoiavad tulise vere,

hoiavad soojas pihud,

et tuld üle aegade tuua,

hoiavad puhtad mõtted,

et rõõmu ja ilu me ellu

ikka ja jälle 

saaks luua!

Tänan teid süütamast tuled

kauguste akende laternais,

rutust ja vahemaist üle,

pealtpoole argiseid ahelaid!

Hoidku teid kõiki mu mõtted,

tänuga andku teil sooja,

selles on hoidmise läte,

ajaüleste tulede toojad.

Ma tänan!

Ühtlahtimine

Täna mul valutab pea.

Homme Sul valutab kõht.

Naeru ühist  ei leia, ei tea,

toast on kadunud õhk...

Ainult seinad on võtnud

müüriks kiiremalt juurde,

samas juured  me tõstnud

maast muutuste tuulde.

Eile enam mu pilk

Sinu oma ei taband,

Sinu rabenend naer

mind põlvist ei raband.

Uduhõlmast on rõskund 

me unelmasina terrass,

närtsind sirelid, mõranend-tühjenend 

tundehapruse meissenist tass.

Armud käisid aeda mööda

kuni  läksidki aia taha,

üle kividest kändudest lööpand',

langend kraavipervele maha.

Käsikaudu kannustas ootus 

leida mingitki rada -

vastu kändudes-kivides loodust

ainus tegelik sihtpunkt on raba.

Rabas rabada võid

tööd ja tõde ja teotust -

lendab luual tuulde Su nõid,

sinna kus pole seotust.

Sina, kuningas kord

iga unelma, ilmamaa üle - 

kappas laiali kullane hord,

ja mu naerud Sul sulgesid süle,

ja mu silmad hülgasid hõlla

kus ülev laotus Su lumm

eal enam ei ole ma kelle - 

põlend', keeletu, tundetumm.

...

Ööliblikad tungivad tuppa

ja parvlevad mõtete taga

külmõrn tolmtiibade löök

lükkab liikvele

õõvadejada

me unes

me unes 

ja 

ilmsi

ilmsi 

kuhtunud 

olemisrõõm

ei sidet saa enam me silmsi

elujaatus on valus kui rõõn

ja me kivinend nägudel kaigub

kauge lapsenaerude kaja

ja me seisame keset tormi

ja me nutame kaotatud ajas

ja me seisame leidmata lohtu

ja me seisame lootmata leina

lootus kõnnib

kesk külmunud rohtu

teispool

intensiivravi seina

*

Ööliblikad tungisid tuppa

ja viisid Sind endaga kaasa

eal 

eal 

eal

enam

Sina ei rutta,

Sind vaid eneses 

kanname

kaasa.

amormort (vt ka. 'natüürmort')

Mu mõttetasandikul

äiksepaiste

Su tundemaastikul

on roostes Põhjanael

Me kokkupuute

olematuil suudlustel

koirohu kirbe maitse

ja käsikäes me vahel

vahe käik sees

kahemehesael

Let's lennata!

Hellad me velled!

Let's põleme heledalt,

ereda leegiga

laenude laastutules,

pärituult 

reisime, mängime

kõrtsis, kasiinodes -

livin' la vida loca,

las lennata pappi

las põleda,

mull on meis sees,

kas kuuled!

Hellad me velled,

las halame haledalt

hoiame kerjakotti:

lapsed on leivata,

võlad on jõledad -

kolinal kohtus

pankrotti.

videntur boni momenti

Me ikka veel lapsekingades riik

teeb kõik ja pingutab üha

väljast jagatava välise

kõige-kõigema

tunnustuse nimel.

Millal saame me piisavalt

küpseks,

et teha parim me suutest

sügava sisemise rahuloluga

omaenese heaks 

enda sisemiseks

rõõmuks

rahuloluks 

ja vaikuseks?

Millal me lõpetame 

mõõdikute seadmise 

igale panusele

igale kaalutlusele

ja hindamise,

kas see, mida me teeme

on ikka välist kiitmist väärt?

või

kui seda kiidukihutuse tumedat metsa

poleks me ees,

ehk kuuleksime 

omaenese vajaduste järve

kohinat.

Kas siis selle maa teadvus ei võiks

mõttetules ja teadlikes tegudes 

kestvat häädust endasse otsida?

A-täheta Armastus

Silmitsen sinist Su iiristes,

mõistuse keelitust trotsides.

Ulmi-imesid otsides

ilmsi, uneuidudes, 

põhjuste-seoste 

põimeis.

Linnutee piirides,

miljoneis

linnuliikide

linnriikide

tuulelippudes,

meresüvikusiniseis silmes...

Leidub, leidub ehk

võrdset Su

iiristekimbule,

mille nimbuses

kirglike õhtute

õhevil

hõllenduses

me

hõljume,

põimunud embuses

kui ürgmeene Veenuse

enese juustest 

pletitud keeltel 

helisev pill,

mis me mõlemi sõrmitset' - 

õide

me puuteist 

on puhkenud viis.

Need helid,

nende

löökide rütm

meie

piirituiks muutunud

kehis

on 

üks.

Baltiiski Henricusovitš va liba!

Me hoiame nõnda ühte,

ehk

vähem

ebalevalt kui kord Ebavere mägi.

Me pinnal puuslikud on võõrad

neid kummardada Mats ei soovi,

kuid kaeb: sääl 

koogutamas kogunenud

zombistatud teadmatuseikkes 

punaudus uitevägi.

Me hoiame nõnda ühte - 

me aja loos, mis kahesilmavahelt

on aja vardail kangalõimest 

kaastundelohakusest bona fide

lahti lastud.

Aeg on!

Kas meie hoiame

end nõnda ühte,

ühisena 

ebamaiselt jõhkra

vaimupimedusevägivalla

sõdade ja 

unustuse vastu?

Mõtteanesteesiakliiniku märkmed. Dementsus.

Eluluitumus üksluisus - 

lõkat-likat 

dementsus va luisk

üha kiiremalt

luiskab - 

mäluväsimust niidab

päev-päevalt

lühemaks

aja vahedaksihutud vikat.

Kohus kui ÕIGUSSUUNAMUDIJAD

Iga kord kui valitsusi vahetub,

töösse lülitub taas

menetlusreform.

Laual seadustikke üha vaheldub,

veebi helendavas aknas

materialiseerub ahjuvärske norm.

Positiivselt poolelt -

praktika ei jõua kivineda,

kohtuveskid jahvatavad 

vilkalt igast viljast.

Mõttel  pole aega  laieneda

ega aheneda - 

ta dünaamiliselt kulgeb

üle koormiste, 

veel Tallinnana valmimata

menetlusesillal.

Saav. Olev. Rajav. Ilmaütlev.

Aeg pakib hetki  krooniliselt kokku

jääb mõnest põrandale kild

ja mõnest hinge pind

Lööb mõni mälestuseriba

visalt hinges lokku

ja mõni tõuseb lendu

nagu lind.

Aeg igal aastal muutub aina vilunumaks

nii pakkimisest ühel hetkel

saab konveier.

Käib kohakataloogi otsing üha kulunumalt

Ja järjest udusemaks tõmbub

ringilippav seier.

Me endi aeg, 

see veider vennike me sees,

ta suure Aja väike veli,

kel kõrvus kummaline heli

ja kannul tuttavsilmne

võhivõõras Alice,

kui valge küülik 

hüppab üha 

ühte-teise-kolmandasse urgu,

maa all ja peal, kus 

laiub

überveider palace.