VÕRGUTAJA FOPAA

Mis on, mis on masterplan?
- sellel suvel kirsse saan!
Kas ka täitub masterplan?
Vapralt kirsse võrgutan.

Laotan võrke, sekka loori,

kuulan metsast vilekoori - 
rästas räuskab, vares faaksub
pasknäär nurgas tüli naaksub.

Ladvaokstes kostab sahin,

suurnokk võrke kurjalt vahib... 

Ülehomme keedaks moosi!
Linnud pannud kirsid loosi.

Mis mul tühjas pajas keeb?

võrkudel vaid augud sees!

elukubjas

Karmus on mõtetes 

menetlusnormiks,

mu süda ei hangu,

ma tõmban end normiks!

Õnne ei tunne, valu ei piina - 

töösse ma upun,

sesse mõtted kõik siirdan.

Uneulmades eksil ja uitel

kaugustes tummade tunnete luited - 

keeran neil selja,

mõttes röögatan tuulde,

naeratan reipalt,

kui hambad löön huulde.

Kahtlused külmuvad 

horisondil - 

neil järgi ei vaata, 

ja nendes ei songi.

Päikeseusku

Mu lapsed on mu 
uksed päikesesse
Uksed isiklikku
ajamasinasse
mis osa
minust viivad tuleviku 
teele.

Nad näevad
seni nägematut
käivad seal,
kus pole
ulatund 
mu jalg.

Ma ise jään koridoriks
kus kohtuda
ka siis kui
koridorist 

on
saanud 
üks triibuline
tolmunud tekk
tillukesel põrandal
kesk 
aegade tolmu.

externum via internum

Jääsüü moodustub pragudest,

mis kiirguvad löögihaavast,

tulesüü moodustub leegiharjust,

mis tõusevad puusüüsöest.

Puusüü moodustub

igast lehesahinaaastast,

mis vaibub valevvalgeisse

vaikimisisse.

Ole,

kui suudad,

tuldsülitav,

süüta tulitav 

söetükkidel

piiskadeks

pragunev

jää!

Tee tee

Üks keel

üks sõna

kui multiristtee,

mille iga haru 

viib

erinevasse Rooma,

olles teel

teed teed,

tee,

tee

seda teed,

mida teed,

kuid

olles kuid

kuumal teel

kuum tee

teeb

südamest

terase.

bellum parentes ultimus

Ühe süli ei sütita tuld.

Hääles ööbikuhela ei häili.

Teise laulude liustikujääd

tunde tardunud laava

ei pälvi.

Kord õilmitsend

elu- ja meiupuud

elu külmunud nõlvu

ei võlvi.

Hephaistos nörrinud

Aphroditega

sääb-sepistab-saeb 

üha puzzledeks

neidsinatseid

sugupõlvi...

Lõpuks

üks vaid me üle on muld.

koduvägivallahällilaul

Ühiskondlike 

moraali(tuse)normide

hälbel on välp

ühest purunemisest

igikestva eneseotsimise agoonias

kus teostuseni

ei jõutagi,

momentaalne

kui

kapsalehe alt

mõttepimedal hetkel

silmipimestavalt

leitud

pealiskaudne 

juhuühe:

käkaskaela

kaela ja sängi.

Kui ei vea,

siis

polegi

Nipernaadi,

vaid töötu

kes vanglaleivalt

saand linnaloa

järgmise süüdimõistmiseni.

Kui veab,

siis läeb kinni,

enne kui 

tunda saab

koduvägivalla kõrgemat määra,

saatjaks

veelsüütalapsed,

keda eluaeg

saadab sajatus:

põhjatu rahaaahnus,

piskut

aganaleibagi andmata.

Visioon

Hiiglaslik õigusmarket,

üks ja ühine,

talaarides kassapidajad,

rahulolevad kliendid,

avatud 24/7,

tule dressides, pidžaamas,

peolt või vannitoast,

teisest riigist

või kõrvalmajast - 

oleme alati avatud!

Meil on 

boonuspunktiprogrammid

(mitteretsidiivsed),

tuulena läbituhisev tugipersonal,

peamiselt AI-tatud toed

(mitte tõkked).

Teenindame üleilmsel 

tippkvaliteedil,

ülehelikiirusel,

ülima sooviga olla üks

ja teenindada

üksikust üldsuseni,

luues lahendeid

mis ühtpidi lugedes

on kristallselge kukeaabits,

teistpidi lugedes

kõrgekvaliteediline,

defineeritud,

tuvastatud,

analüüsitud, 

motiveeritud

sajadigilehine,

kohtupraktikat käsitlev, 

kõrgjuriidikast nõretav

veatu

täiuslik,

õige 

ja õiglane

otsus.

Ääremärkus mahub

üleminekuperioodi

autolavkasse,

linnade vahele

põlveotsas pilve kiigutades

kõrvaklappidest kahinat kuulates

neidsamu briljantseid

kahtpidi selgelt loetavaid

otsuseid

kibekiiresti käkaskaela

üksteise otsa lükkimas,

nagu keskaegsed 

kasinad mungad

roosikrantsis

helmeid klõbistades

pimedas kongis,

kõigi patuste elude

parandamiseks, 

lunastamiseks,

rangelt

Raamatu 

reeglite 

järgi,

iusticium audimus

Rändan hingede hurtsikuis,

katedraalides,

tühjades tubades,

täitunud saalides.

Hulgun hirmudes,

valusid vaatlen -

veendumust nügides

tõdesid taatlen.

Üks hääl, üks klaver, 
Bach 
ja elamise lihtsad
kihtsalt
keerulised mõtted
kui
üle
tunnete klausuuri friisi

serva 

piiluv elulõngaõis,
silmis küsimus,

kas kurbus
võib olla
tunnete
eluvesi,

et

elust enesest võrsuvais õites
saaks sügisehärmadeks valmida
kevadsuviste mõtete
kirbemagusaltmaitsev
mesi?

ReplyForward Add reaction

Menetluspraktika

Päevast päeva me heinamassiivist

taga ajame nanonõelu,

copypastede retsidiivi,

seadustähede taevasõelu...

Nii rinnuli-ninuli lookas

veel niitmata heina massiivis -

kuidas võiksime samas ka toota

Semiramise aedu kursiivis?

lahutusanatoomikum

Elulinnamäe kivisel nõlval

laiub armunud paaride park,

käsikäed uitel Musumäel

armus rumalaim targemaist tark,

kired meele ja mõistuse hõlland...

Pargi serval, sääl Musumäe taga

losutab lagunev hoone,

viib vermeissetallatud rada

aadripingini armutuiksoonest.

Tohter toimetab näiliselt tuimalt

vööni vihaallikais kahlab

sõnavalinguiiles jääb kuivaks

ja suhteid kiretult lahkab.

Skalpelliks ta pihus on paragrahv

lahkab fakte tunnete luudelt:

ühest kodust saab äkki kaks,

tundelaastude tuli kaob tuulde... 

ja see natuke ühist taaka,

näpuotsaga vara ehk juurde,

armustarmutuks ühised aastad,

lävel lapsed, kes purevad huulde...

2023

See aasta on küpsenud kauem,

kui teised -

olen leidnud ja kaotanud jõudu,

sel aastal mu uusimad rajad 

on eilsed,

aeg on märgata pilvede sõudu.

Aeg on anda enesest

seda mis suudad,

õpin antut kuis vastu võtta:

aeg on aeglasem, kaalukam

leebem ja teisem,

jaksu hindan enne, kui tõttan.

See aasta on küpsenud kauem,

kui teised,

ajaahjust pea lipsab ta saba,

uusaastaööl lendab, 

kus ootavad teised,

uus saabub, puhas ja vaba!

TERVISEJUHTKOER

Üks silmapaar, kaks paari käppi

peenikene saba,

hing-keha-elurõõm- 

kolm ühes,

endas eksimistest vaba.

Kaks jäljerida varahommikusel

värskel lumel

kesk pargiteed,

kui suurem osa linna

viibib unes.

Must nina nuusib siia-sinna

erksas elukihus - 

ma vaikselt sammun tervisesse,

rihmapide pihus.

Vesipapinael/R

Liuglen Su tunnete libedal jääl,

kord olen all ja kord jälle pääl -

jalge all uisud, ketid või naelad,

kinni on nöörid, lahtised paelad.

Kevad kord tuleb, ta säravas süles

jää ja asfaltki sulavad üles.

Milline seekord ta hiilguse nägu:

västrik või pääsuke, ööbik või kägu?

bellum extremal inter parentes

Kunst on unustada

kõike mis on olnud,

täppisteadus meenutada

mida polnud.

Liigestest on lahti

suhete fraktuur -

läbisegi iha pruudiloor

ja tundesurnukuur.

Kunstnikud on

elujanust joobes

Teadlased on

olematust puutepunktist 

allergeenilööbes...

Ühe untsus suhte

ühte kaksiheeliks 

ulbib

üheksanda laine uhtes.

Vaenukägu

Olen mõistnud õigust,

püüdes mõista

mõistmatuid

inimesi,

olen jooksnud liiva,

mõistmata sundi

mis

lõhub

ja lööb

ja lööb

pähe

ja öhe

kujub

lõputud

varjumehed

ja -naised

et

lapsed

langeks kui lehed

õõvapuudelt

lõiguks liha

närvidest, luudelt,

et armust saaks

armid

hinge 

igaveseks

või igavikku.

 

Olen mõistnud õigust,

mõistmata

vaenude tuhandet nägu

lendan

asises lootuses

ühtlahknenud 

kurjade mõtete kohal - 

pelk

kodusõdade vaenukägu.

Katkised lapsed

Ja neid löödi ja löödi

ja löödi,

ja minagi lõin 

ja lõin -

lõin löödutest

lahendeid,

aga ka

luulet.

See on vähim,

ja ühtlasi enim,

mida  nende heaks võin. 

cui prodest?

Kui elupuuhekk jääb

jõrmina elule ette,

siis kohtuvaidlusse hüppad

kui tundmata vette.

Saab vaetud ja saetud

puid maha nii täna kui tuna

kord peos tühi koor,

siis jällegi mäda on muna.

Linn tuledes tuikab,

hoov tumeneb varjude vilus

naabrust tumedat taluda tuleb 

kui karpilaotusehämarat 

kõhetul kilul.

Mis? Miks?

Mis värvi armastus on,

ära küsi.

Mis värki armastus on,

mis ei püsi?

Miks äkki armastus on

must kui süsi?

Miks otsa sai? - Ah, parem,

ära küsi!

Patune põuaõun

PROLOOG 

Narva, Kohtla-Järve,

Jõhvi ja Toila,

Lüganuse ja Kiviõli,

I

Ida-Virumaa,

Lasnamäe,

Tallinna linnavalitsus...

Ajades segi regi- ja religioone

me ei hooma

et aja- ja kohahoovuste kohinas

meie tuleviku

tuiksoonis

on

Homo Soveticuse

monumentaalse

kollektiivse võltsmälu 

kroonilisusest

religoossuseni edasiarenenud

IV astme metastaasid,

millele 

ühiskondlikult kasulikku

ja lõimuvat

ravi

varsti

enam ei leidu.

II

Ehteestlasliku kolkamentaliteediga

kinnitame endale

Tõnissoni son'ina

uhkelt ja häält,

et neid saksu

meie õuedel enam ei leidu

ja  isegi need krdi põhjalastud 

parved 

võttis riik

sääda pealinna 

tasuta ühistranspordiks

ja muu meelehääks - 

no trääsa,

kas me sellist .....!

Me ei hooma,

et kolkas kinnisilmi 

elavad matsid

jäävad matsideks,

kes hävitasid püha reliikvia

(kui neil seda üleüldse 

kunagi oligi)

omaenesesõigsuses,

ning mingit 

"õnnelikku lõppu"

tegelikult

ei olnud ega tulnud,

hambaravi ei saadud,

õlu voolas poe taga puskarina, 

joodi edasi,

ja blondid

kaunitarid ratsutasid

rüütliratsude laudjail 

päälinna

tagasi

vaatamata

III 

Me närime 

peosolevast põuaõunast

igast küljest 

üha suuremaid suutäisi 

ja 

loodame, et meie patud

antakse ehk 

meile 

andeks

ja

nuheldakse 

me laste

kätte

(kui

neid üldse on

tulemas).

Luiteuidud

Keskpäev on taandumas,

hetk sügiskahkjas valguskumas -

veel kestab Heliose

ülevõlvisõit - 

ta kahvatuvas lummas

meid, 

kahte siirast silmapaari,

ninad tuules,

olla nähtud 

lainelaulus taganemas,

kui muulikividele põikas

liivavaluiteuit. 

Tempus fugit

Kevadjõed rõõmlevalt tulvlevad üle,

suveks taandub, ja süveneb mõõn.

Loius voolus ei peegeldu mure,

vaid vaiksete asjade rõõm.

All tüünuse ringutab mustavas sängis

taas kammitset' tulv,

sügis kuldsetel lehtedel mängib,

kevad tundub kui ulm. 

Septembrihommikune hetk

Käisin koeraga Koidulat lugemas

neljakooliristmiku pargis.

Vanade puude võrade all

noored hinged

teadmisi otsimas,

vahel ka trotsimas

iidne ja tulev

kihiti

käeulatuses,

Koidula igatsev vaim 

lehvimas

omaenese ausamba kohal

isamaa  rooside üle.

Aednike vilkad sõrmed

lõikavad roosid

igal sügisel õiekuhjadeks

pargiteeveerde.

Neidude sõrmed 

nopivad kuhilaist 

sügisõrnu roosiõisi

teele kaasa -

imeilus sõnum 

aegade vahel -

ilu taaskasutus -

igavene ja noor

lilleside

üle aegade - 

Eestimaa!

nihil semper floret

Iga suhe 

ravib meid iseeneses, 

olgu siis kasvõi 

inimpimedusest.