Saagu, saagu hingeturma, hullemat kui tuhat surma!

Ma võtan manasõnad Taevasõelapõhjast
ja külvan külma tuule hõlma Linnuteel:

kõik väed mis võrsund vanast ugri verest

ja toitu ammutanud mulda valat' vaenuverest,

Ma võtan manasõnad Ilmamerest,

Väesõnad viikingite ruunidest.

Kõik kihvtitaimed keedan kokku,

vallandan kõik tuulesõlmed tormiks

ja sõnun kokku sõjaloojail 

süngeist süngeimasse saatusse! 

Las iidsest igikestvalt pikem häbi 

matab nende põlved

ka seitsesada korda seitse põlve edasi!

Las nende tulevased põlvil kaikuda keskkõrvus 

veel sündimata hukkund laste nutmata jäänd nutt 

ja sünniootel elust võetud 

ema-lapse vappumised-valud 

needugu neil kerre!

Luupainajad las sõjasigitajail luid  

kui hooldekodus hukkund vanakeste kombel 

öös öhe rutjuda kui vaoksid oma tankiroomikute alla,

las nende ajukeskmes taevaluugid

ka igas unehõlma hingetõmbes vaakumpomme

lajatagu valla!

Las kõdunevad keeli-sõrmi juhtind närvid,

Las kuhtub kuuldamatuks kriiskeks kõneparaat

las silmist kaduda kõik helged värvid,

Las lihastesse lõikub teetanusse roostetanud traat

Las tuhatkordseks lajatab, siis võimendub 

ja kordab iseend

ne' verikäte läbi ilma toodud valu! 

Las iga pommi langemisse

kustuv viimne hingetõmme

saab häbikardiogrammimustriks 

türanni ja ta käsilaste rinnas,

las iga süütu surma hetke tulivaluvalgusjutt

saab silmaks dumdumkuulikirja korduvtsüklis 

kootud kevlarkindas,

mis Surm siidkindas toimetuste asemel 

on nende jätistega

kokkupuuteks  valmistudes

kätte vedand.

Maa ise manajana neab: 

surm oleks liiga liiga LIIGA lihtne:

ei kurja karistades kuriajaga saa

olla nõrk või  ihne!

Las piinelda neid häbist lõkendaval

sisemisel tuliriidal 

lugematuid päevi

et kuhtuksid ja mattuksid nad

elusaina ilmapõhja 

räpaseima kõntsakihi alla!

Neil, nurjatuimail, väravaid

ei eales avata Valhallas,
jääb suletuks allilmamere iga sadam,

ka  üheotsaviisat põrgusse 

neil pole mingit põhjust oota',

neilt jätistelt teispoolses jätkumist

ei saa ju loota.

Las kuhtuda ja tuhmuda nii ajas aina

aegamisi silmavalgus, surgu tajud,

las valuaistingud  kuid paisuda

mustmiljonkordseiks ajus.

Las äng ja paine viimse elutahte viivad,

las Surm neid hoida

kindla käega 

kuulikirja kindais

elusaina

F=n* astmes tuhatkordses

füüsilises valus

ja veel valusamas

hingepiinas,

et nende jõledate

kehade ja 

veelgi jälgimate hinge 

olematusse ja unustusse,

tühjusesse,

olemise vaakumisse

viia,

nii põhjalikult tühjusse

ja  olematusse 

las neelduda kõik need

kes ilma viisid sõtta,

et lõpuks Suurel Hadronite põrgutilgi

poleks ühtki 

osakest

neist 

kokkupõrkeks

võtta!

AO

Ah! Tšingis-Khaan pöörleks hauas,

Hunn Attila tõuseks üles, ja

keeraks oma koolnute väed

sedakorda itta, Moskva ja Valdai suunas,

kui Vene võimuladvik väidaks end

nende legitiimseiks mantlipärijaiks...

Nende ajal sõdisid mehed meestega,

lagastasid, röövisid ja tapsid 

pälvides jälestusväärsete

hirmuvalitsejate

ajaloolise häbipärja..

Praegu topitakse totukesed,

koolipingist  tulnud

verisulis

Loll-Ivanuškad

ahjupealse asemel

rauast hakklihamasinatesse,

ja lükatakse

uue maailmakorra sulatusahju,

mille ehitusprojekt

on mullast võetud

ja peab selleks

jälle saama...

Süütute mulda valatud veri

kisendab kirjeldamatul häälel

üle ilma

õigluse järele,

milles surm ja hullus

oleksid liidritele

karistuseks liiga 

lihlabased.

Nende päralt olgu

üleilmseks

igikestvaks purgatooriumiks

igavene häbi

igavesest

ajast

igavesti.

Oomen.

Ukraina Tulilind

See kevad tuleb teisiti:

tal surm ja vabadus on ühes pihus,

ja loiust rahutuvist katuselgi parem

on

kõrgtehnoloogiline varblane

kes nokka ihub

peites võõrad tulisuled

tiiva alla

ja

kõik mis ilmast talle tallel

kahe peaga kotka vastu

võiduks välja paneb.

MIS ON MEIL MUUTUND? e. tões ja õiguses loodud peremudelite taak

Pearu ja Andres koos õndsalt

ihalesid üht surnud naist.

Õigussõdades, kõrtsis ja kõntsas 

ei hoolind nad elavaist.

Ühel askeldas lambasihver,

teisel talla all karja-Mari -

kättesaamatult hõljus ne üle

õndsa helehäel-Krõõda vari. 

Nad peksid ja sõimasid lapsi,

naisi tõukasid endast ära,

laste silme all elajaid tapsid

kõik üksühe kiusu pärast. 

No mida me õpime sellest,

kui issanda päike läind looja,

mida õpime meestelt nendelt:

heldust, lepitust, hingesooja?

Lapsed kombe said pageda kodust,

kui täitus neil viimane mõõt,

väärkoheldud naisi sai rodu,

sealhulgas ka tööstsurnud Krõõt...

Praegu Pearul sihvrit ei passi

tuua üldsegi altari ette
Andres hommikust õhtuni rassib,

peret naisele lükates ette.

Nad kõrtsitand, kaklend ja praalind

purjuspäi rallind külade vahel,

siis, nahistand valmis paar titte,

DNA-d testind  kohtusaalis.

Eks Pearul, tal on must Bemar

lubadeta ta paarutab ringi, 

Andres liising-New Hollandi heedri

vihast keerab kraavi peal plindri...

Üksühele ära pannes

saab sada komöödiafilmi,

neist ühtki ei näidata Cannes's,

pered pakku saand mahalöödsilmi...

Nüüd alles need saagad saand tuure 

aastakümneid on söödetud ette:

tões ja õiguses eestluse juured:

eided vait, lapsed vakka, vits vette...

luulesõnavaras pladistaja

ma seisatades ajas surun selja

vastu sõnamüüri

ja lasen üksisõnu endast 

pärivoolu läbi jõena

ei kuuluta ma ühtki rida

ülema või tõena

vaid luuletuuletallajana

liuglen, riimivesipapinagi

sukeldun neist sõnalaineist

vältimatult 

igikestvalt 

läbi.

 

NEO! BELLUS MINIMUM contra PARENTES

... me lastest kui kalleimast varast

tegime pajukisaajad,

peavad paluma päevavarast -

armu asemel almust;

kalkust, kibestust, kalmust

kuust kuusse tilkhaaval võtma,

et toita

eksalteeritult

ultimatiivselt normeeritult 

eskaleeruvalt komplitseeritult

sugupõlvede kaevikusõda.

Quo vadis,

amor?

LOOMISLOITS

Sina, sünge mu sorts,

teed oma taidõieteega

mu südamesüüle

ringid

mis muutuvad paberiks,

hõbedaks,

kullaks ...

Sealt edasi kunagi

mureneb

mullaks...

Me ise rooraagudest

lootsikuga,

üll

loodud ja nopitud 

väikeste laulude

narmad,

maailma vahejaamades,

igasadamaeestlase

koduigatsuse

randadelt

pageme üle mere -

ühtes ja heitumata,

sest

me koduks saab

üks lendav saar

mu 

üsastvõrsunud 

suguvõsale

mille juured

me südameis 

sügaval maas...

Ju lapsena unistasin ma...

Kui ma kolisin romantilisele rannateele

ei unistanud ma

aknast näha merd, ääretut, otsatut...

piisas taamal mühavast männikust.

Männik läks lageraidesse.

Kui männik taandus mu mälestuisse

ei unistanud ma

aknast näha merd, ääretut, otsatut...

piisas laukalompides lompsivast lepikust.

Lepik läks energiavõsaks.

Kui ma vaatasin oma aknalt

romantilisel rannateel,

nägin merd, ääretut, otsatut,

ei unistanud ma

näha

tõusmas vahutavast veest

neljakümmend

vägevat 

tuulikut,

ja elektrijaama 

huugamas nende ees

kaablid rinnal ristatud,

et luigekene-lind

ei kümbleks,

haug pageks 

valesilmsesse nakkevõrku

ja vähid...

no nemad,

neil veab,

nad koliksid

meie

sisemisse 

kosmosesse.

Kui see mets vaid

me ees oleks!

CIVITAS ELECTRUM

E-riigi essents ja eeter

e-elab elektrikaablis,

ta valgus ta tempel ja teener

tulevad e-kandelaabris.

E-riik on modernne ja ülev

nooblilt kõikjalt on kasutuspõhine,

kuid, kui viimane kustutab tule -

ta corpus on kustund ja tühine,

ta juris on avamatu,

ta meisse ei laadi end üles.

Pimevallas on hoomamatu,

mis  ilmakord on meitel ühine?

SEE KLÕPS HAARAS ...

Üks tont liigub mööda
merealust kaablit,
ja mitu tonti mitmes jaamas
ringi sagivad,

kui tormieelset 
lageraielangil 
elu-surma vahel kõikuvate 
üksikpuude naginat
teeb börs,
mil hinnad kihutavad
kümme korda kuuni
ja, ehk, vahel jälle tagasi. 

Ma lisan kaminasse halu 
tormimurrust,
ja mõtlen mitusada meetrit
on mul vaja ämbriketti
ammutamaks vett
puurkaevu põuest,
kui tuuled viinud on
elektriühenduse õuelt
ja juba ületunamullu
säästmaks puid (?)
on paberarveparved 
lennutatud netti.

Neid pabervaba säästva 
lageraielangi

langend seemnepuid
ei keegi stiihiate meelevallas toeta...

Ja ma ei saagi teada,
kes, kuidas ja mil viisil
paberarveldusest loobund 
loodussõbralikke kodanikke toetab?
Sest viimane, kes kustutanud
klõpsatades tule,
seesinasema klõpsuga
e-riigi täielikult 
sissepääsuks suleb.

Quo vadis, E-riline

küberriigitiiger?

Kas kasinamalt

me võtame heitunud parve

ja lendame läbi mere,

aknruketi ja varilaeva

nagu kaablina kangastuv viiger?

23.12.2021 jõulureede koidukuma

Täna on hommik end ehtind!

Puid, mis on puistanud lehti,

katab õhetav kuma.

Taevas, uhke ja elev,

üll härmatand pitsnegiližee,

ootab päevade pikemakssündi

jõulueelhommikuna.

My name is Lambiste. Jamas Lambiste.

Ta pilgutab jahmunult silma:

kuis kesapõllule sattus?!

Siis guugltransleidib ilusaks ilma

pakub päiksel' tormi eest katust.

Ta tulistab, teadagi, puusalt:

iga lasuga kümnesse tabab,

ta tohmakaid tuuseldab tuusalt

rabamurakad jalustki rabab...

Ta elab Nigeerias, Laoses

sõdib Malis ja Afganistanis.

Ta elu on alati kaoses,

ja säästud on seilamas paadis.

Ta leiab su alati üles,

kingib Facbookis lilli ja armub

ta sõnades kannab sind süles,

siis elumuredes tardub.

Ja ainult Sina! saad päästa

ta elu, ta au ja ta säästud,

selleks pandi vaid vara ja maja

viska tulle viimsedki laastud!

Ta saadab sul Idamaa aarded

ja lahinguis kogutud säästud,

et olla 105-s ta  naine:

pankrotistund, unustet, rääsund...

headread

Ehteestlaslikult me 

ei oska öelda head

on nõnda palju lihtsam 

kaevelda,

mis puudub:

Noh, puudub see,

et miskit pole puudu

ja olemine on

OK,

või tegelikult 

OK ruudus!

ADVENDILUMI

Maaema laotab valge lumelina

advendiajaks üle 

musta,

üle sinise ja valge

üle tuhatvarjundlise halla mõtete

üle taudide ja frustra-

ja muud tsioonide

ja üle piiride ja traadist tõkete.

Maaema kutsub korrale

ja unne

me ülekuumenenud

kobrutavad kõrbend

rahujanust sõjahullund

meeletormid...

All lumesuleteki maailm

tundub helgem

ja unes selginevad

tajud mustjasmornid.

Aeg veereb omasoodu

pimeduse rüpes

ta lõime

väsimatult keerutavad

nornid..

Ja valgus tuleb-tuleb-tuleb:

ta

sünnib

süü-, süstipaanika-

ja sõimuvaba

sõime!

Party after HAPPILYEVERAFTER

igast keskeakriisist tahaks ju

tulla välja

erakordselt kütkestava

ja ülemõistuse targa naisena

šampanjaklaas näpus

James Bondi käevangus,

šikk, üleolev,

natuke ninakalt

armunud

iseenesesse ja maailma!

Ärgates

vaatab tegelikkus

torssis mutti

marssimas õlal ja käes

sada käe-ja poekotti,

kristallkingakesed kulunud 

kontsata kottadeks,

olles

uhkelt ja häält

maa täitnud lastega,

keldri moosidega,

pühapäevahommikud pannkookidega,

õhtud õppetükkide,

nädalad kodu-ja kaug-

ja täiend- ja elukestva

e- ja e-vaba 

kontakti ja -taktitu 

õppega,

nädalavahetused

unetuse kadrilliga, mille 

lõpmatus reas

hirmuäratava tolmuimeja,

täitmatu pesumasina

ja

torssis triikraua,

huugava pliidi,

ahjusküpseva piruka, 

nuriseva nõudepesumasina

vahel

tuleks leida aeg,

(kvaliteet!)

iseendale...

Hea meel, kui hing

niipalju sees,

et 

ennast selles sagas

kasvõi hetkeks

aega 

peeglis

hommikuti

tervitada.

Las peegel pealegi

olla 

kõver,

peaasi, et

hoiab 

kaaluta

olekut!

PEREARMUMÄRGIKOEKIRJAMUSTRILEHT

nornisõrmiste memmede 

põrmuhirmune puudutus

kulunud kaltsuvaiba lõimedes

kitsal tolmusel koridoripõrandal

suubumas aegade halluse

algusse

DNAkoekirjalised

katkenud, jätkatud, sõlmitud

kaltsuvaiba kalligraafiline joon

kulgeb katkematult

all 

klaasist ja raudbetoonist 

toon-toonis mustade 

lagede palkide alt

püstkojateravikest

laugetest lagendikest

üle

lagede alla, mis võlvitud

koopakujuni.

Aegade käilakujuks

Su enese nägu peeglis

kuni ses reas

tuleb järgmine

krimpsus, punane näoke

mis kasvab ja õitseb Sust üle

kuni saad 

ajajäljelise

sõlmelise näo

koridoripõranda lõimes,

kuhu ehk kunagi

harvhardunult  astub 

mälestuste jäljeküttide

sugupuukallistajate

vastuvõtuküpsised krõbistav

otsingujalajälg

esivaan...

öövarjudes

ööliblikad tahavad tuppa

neid külm ja nälg ajab taga

ööliblikad tahavad tuppa

ja tunglevad klaaside taga.

ööliblikad börsi ei väisa

valgust rahas või puudes ei loe -

teispoolsuses polegi soe.

Ööliblikad kujuvad öhe

mõrk-karuse ehkupeal näiva -

kõhtu pekslema  

me neid ei oota,

ei praegu, 

ei vahetevahel.

Tuppa tungides moonduvad loomaks,

kes katkub ja katab me olnu,

kiskjal meelte jaoks valmis on ahel,

lõksud võõrad ja halastamatud,

öhe kätketud nooled ja noodad,

neimad, rõõnad, mahasalatud patud...

ja .. nad varjavad meie eest lambi ...

ja

viivlevad lävepakul,

ja nad tiirlevad

mõtete vahel 

ja

nad lahkuvad

koidiku hakul...

sügissonaat

Hall hommikune maas, 
veel roosid ärkamas on härmakatte embusest
ja saabuv talvekülm ei ole hiljukesi
veel näpistanud ära
viimseid õisi
suve soojast lembusest.

Veel tõused uneuduliblikana lendu,
mõtteõite nektarist
veel suudad võtta sõõmu
rõõmu.

Ehk tiivad võtaksid
veel seekord
mõlemaid meid
kanda 

üles.

Üksnes

üles,

taeva poole 

ü

l

e

.

.

.

depresseeritu rehabilitatsiooniprogramm

Hingel uks,

uksel hing,

hingel ling

heaolu koomas

mõtteid poomas

kainust kaugusse joomas,

mälusse süüvides

ses sügavustes voolab

Styxist ümber sündind Amazonas.

Ta kaldail vihmametsadesse mattund

tuhat väljasurnud

rõõmutsivilisatsiooni linna -

sinna

on vahel harva

ehmatusest eksil

Uskumatu Toomas,

eksiilis unemaastikuilt

eksortsismi käigus välja aetud

unelma

reaalsusest puretud eksoskeletti

vangistatud metsikumast

metsistunud peajalgse

alge:

me metsik jumal

meis endis

ürgvalvel,

et vihmametsades ei

algaks

röövarheoloogiline

valiklageraie,

et tähtaegselt

esitatud saaks

meis iga teismeline vaie,

mis ründab

ilmakorda

omakorda

saates kuule,

raketikütuseks

on segus sajatus ja luule.

vaimujõud

 ... ja nad tulevad varjudest üles

ja neis vere vägi on anda,

nad tulevad küünlatules

turmamäge Sust minema kandma,

et kajaks ja kestaks see elu

mis nemad on Sinule andnud,

et sa jaksaksid ülesmäge

viia kõik,

mida nemadki kandnud...

TASUTA TAUSTAVADISTAJA

Vadin padutöisel taustal,
autoroolis,

juuksuri- või tugitoolis,

leemekulpi liigutades,

lapsi unne kiigutades;

uneelsel kesöötunnil,

koolituste keskustelus,

üksiuitel külmas tuules:

"Kuule,

sellest saaks

paar rida luulet ..."

ad infinitum

continuum.

KOLM ON ...

Kolm tilka verd
ma andsin doonorina,
kolm tilka sülge
sai koroonatestile,

kolm tilka higi

valasin bitcoinibuuma,
kolm tilka pigi

annetan pankrotile.

Kolm karvast ja

tsenseerimata sõna

ma võimu suunas ikka

teele lähetan

Kolm õrna elutähtsat sõna -

mis olid need?

Sa vanapagan,

vat neid 

küll

ei mäleta..

õigusülane (sporadicus iniuris)

Õigusriik algab meist endist.

Mitte kohtust, advokaadist, kliendist,

rule of law 

õigusriiki ei loo

kui

kodanik

seadustel vastandub:

õigusülene

õigusvastasus

tõstab õitsele puhkedes

pead -

Õigusülane

egiidi all

TEEME VAID HEAD:

libertas libertatis,

let loose the law,

lose the law! ISETEAN!

ÄRASPIDIKÄRAJAD

 

Muiste,
tuldi kokku ajamata, 
ajamata asja pärast
tapeluse vältimiseks
veritasu valla päästmata
selgust saama

Tuna
tuldi kokku ajamata
lauldi ja oldi valmis taplema
vabaduse eest 
lubati vere hinda 
ja
kartulikooregurmeed.

Täna
tulda ei kokku asja pärast,
tullakse asjade ajamise vastu,
tapeldakse ja kisutakse -
kakukullide hordid 
siniste akende taga
mardustena kriiskamas,
piltide silmnägudesse sülgamas,
maskid ees ja 
ise seal sees
kehatuina
näotuina
teotuina
teotamas...
E-hee.

NÕUNÕUTUS (nõutu aju nõudepeatus)

Nõudepesumasin peatus:

nüüd on nõudel nõudepeatus,

nõutud nõud, neil silmis õud -

kuhu nõutud, tõstab jõud.

Jõud ei seisnud üldse jõude

tegi tuule alla nõudel,

nõudmata mõnd nõukat appi -

nõud said läbisegi kappi.

Nõutult nõutult seisab ema

kapi ees. Kust nõutab tema

nõude nõude tarvis nõu:

nõole lauda nõutud nõud.